.

Kokkuvõte

2011-02-02T13:26:00.000-08:00

Kokkuvõtteks võib öelda, et nii ladusat reisi nagu seda oli Iraagi oma, pole mul kunagi olnud. Mitte kordagi ei pidanud sobivas hinnaklassis olevat hotelli otsima üle 15 minuti. Maksimaalne aeg, mida transpordi ootamisele kulutasime oli 40 minutit. Õnnestumine oli suures osas tänu kohalikele elanikele, kes alati tulid meid ennastsalgavalt abistama jättes muud kohustused selleks ajaks kõrvale. Abivalmilt viidi meid hotelli juurde või juhatati bussipeatusse, kus paluti teiste reisijate abi, et nad ikka näitaksid, mis peatuses maha tuleb minna. Taksojuhid tegid alati kindaks, et jõuaksime järgmise takso peale, kauplesid järgmise sihtpunkti hinna üle, kuigi neile otseselt sellest mingit tulu ei tulnud.

Mis ohtutusse puutub, siis mitte kordagi reisi jooksul ei tundnud ma, et Iraagis oleks ohtlik olla. Inimesed olid alati sõbralikud ja naeratasid lahkelt. Kuna islam keelab varastada ja sealsed elanikud on vägagi usklikud, siis ei pidanud ma kordagi oma asjade pärast muretsema. Ehe näide sellest on, et kogu dollari-dinaari rahavahetusäri Erbilis käib tänavatel. Mehed istuvad pingil banaanikasti taga, mille peale on laotud kuhjad sadade dollarite ja tuhandete dinaaridega. Et tuul raha ära ei viiks, on kivikesed pakikestele raskuseks peale pandud. Euroopas selline asi juba läbi ei läheks...

Hinnatase Iraagis on vast ainult 10-15% odavam kui Türgis. Reisimise kõige kallim aspekt kahjuks on transport - kuna ühistranspordi puudumisel tuleb alati taksosid kasutada, siis sellele läheb enamasti suurem osa rahast. Kui juhtub, et kedagi ei leia, kellega taksot jagada, tuleb ise kogu takso eest maksta. Sellest hoolimata jäi kogu reis eelarve piiridesse ning nädal aega Iraagis ja Lõuna-Türgis läks lennukipiletitega maksma ~260€.

Kohalik raha - dinaar. Arveldamine käis nii dinaarides kui ka dollarites.

26. jaanuar

2011-02-02T13:06:00.000-08:00

Kätte oli jõudnud reisi viimane päev. Teekonda Diyarbakiri lennujaama alustasime Dohukist kella 7 paiku hommikul. Kuna nii varajasel hommikutunnil ei leidunud kedagi, kes tahaks piirilinna Zakhosse sõita, olime sunnitud kahekesi terve takso kinni maksma - kahe tunnine sõit 24$. Zakhost saime takso piiri äärde, kust pidime piiripunkti ületuseks kolmanda takso võtma, seekord siis türgi oma. Kuna Iraagis kõik tähtsad asjad (alkohol, sigaretid, bensiin) tunduvalt odavamad, siis piiripunkt on pidevalt ummistatud. Türgi teeb riiki sisenemise veel eriliselt keerukaks - kogu protsessi käigus läbisime 4 passikontrolli ja 3 kotikontrolli. Ameerika tüüp, keda eelmine päev olime kohanud, hoiatas, et pole haruldane juhus, kui piiriületamine võtab 8 tundi aega. Õnneks pääsesime ainult tunniga. Kell 11:30 juba istusime Türgi-poolses piirilinnas Silopis bussile, mis Diyarbakiri poole sõitis. Bussijaamas kohtasime üllatuslikult Hong Kongi tüüpi, kellega mõned päevad tagasi Erbilist mägedesse reisi tegime. Maailm on ilmselgelt väike.

Diyarbakiri jõudsime kusagil 5 paiku - millegipärast võttis sõit sinna suunas tunduvalt rohkem aega kui Iraagi suunas. Teed olid nii halvas seisus, et teetopsi hoidjasse panna ei saanud - raputamine oleks topsi ümber ajanud.

Kella 10 paiku läks lennuk tagasi Istanbuli ja juba kella 2ks olime jõudnud oma sõprade juurde, kes Iraagi veterane valjuhäälselt tagasi tervitasid.

25. jaanuar

2011-02-02T12:50:00.000-08:00

Varajastel hommikutundidel hakkasime tagasi sõitma Türgi poole. Otsustasime vahepeatuse teha Dohuki nimelises linnas, mis jäi umbes täpselt poolele teele Türgi piiripunkti ja Erbili vahel. Kaks tundi taksosõitu läks maksma 13$ koha pealt.

Igatahes maandusime edukat Dohuki kesklinnas umbes 12 paiku ning eelnevalt välja valitud hotelli leidmiseks üle 10 minuti ei kulunud. Dohukis olid hinnad mõnevõrra odavamad - tuba maksis 20$. Peale check-ini läksime linna peale sihitult rändama. Meid korjas üles üks ladusalt inglise keelt rääkiv kohalik, kes linna peal meile niisama ekskursiooni tegi. Muuhulgas viis ta meid Dohuki kunstikolledžisse, kus klassiruumides õppetööd vaatamas käisime. Tekitasin sensatsiooni oma blondide (nende mõistes) juustega ja mu reisikaaslane oma pikkusega. Seega win-win situation - neil oli huvitav meid vaadata ja meil neid. Hiljem läksime linna servale suure paisjärve äärde, kus kohalikud (alkoholi!) joomas käivad. Et oli teisipäev, siis kahjuks koht väga rahvastatud polnud. Kesklinna tagasi jalutades kohtasime juhuslikult üht ameeriklast ja üht uus-meremaalast, kes seal linnas parasjagu inglise keelt õpetavad. Väga huvitav vestlus oli igatahes. Enne hotelli suundumist varusime poest õlu, mis Iraagis tunduvalt odavam on kui Türgis - umbes 0.75€ (Iraak) vs 1.6€ (Türgi). Traditsiooniliselt vaatasime enne magama minekut õudukaid.

P.S. Iraagis käib äri isegi telefoninumbrite ning autoregistrimärkidega. Näiteks numbrimärgi 202 hind võib vabalt 700$ maksta. Nägime kolme erinevat sorti numbri märke: 3-, 4- ja 5-kohalisi. Vaesemad mehed peavad leppima 5-kohaliste ja suvaliste numbritega.

Paisjärv Dohuki linna serval

24. jaanuar

2011-02-02T12:20:00.000-08:00

Hommikul lubasime endale ärkamist 9-10 paiku, kuna see oli ilmselt ainukene päev, mil kusagile sõitma ei pidanud. 0.3€ eest lunastasime endale hommikusöögiks falafelidega võileiva - kebabist oli juba paras kopp ees. Seejärel suundusime hotelli kõrval asuvale turule, mis kahjuks ei paistnud mitte millegi erilisega silma - lähis-ida bazaar nagu ikka, võib-olla natuke rohkem sädelevaid asju kui mujal.

Lõuna paiku jalutasime parlamendihoone juures olevasse Sami Rahmani parki, mis avatud vaid mõned aastad tagasi. Seal oli 18 erinevat aeda lugematute hulkate purskkaevude ja kahe suure kunstjärvega, mis praegusel aastaajal küll kahjuks tühjaks lastud olid. Suviti aga saab nende peal sõita luige-kujuliste vesijalgratastega. Igatahes väga muljetavaldav koht, eriti kui arvestada, et siuke oaas on keset kõrbe tekitatud.

Hotelli poole tagasi suundudes otsisime mõnda internetikohvikut. Ülesanne ei olnudki nii lihtne, sest tänavapildis ei leidunud ühtegi ladina tähtedega kirja INTERNET või märki @. Kuna ilmselt peale poolt tundi edasi-tagasi jalutamist olid meie näod juba üpriski murelikud, siis tuli üks mees meile oma abi pakkuma. Selgus, et ohooo üllatust - tüüp räägib ladusalt saksa keelt ja on Hamburgis mõnda aega elanud. Jälle õnnelik juhus, et mu reisikaaslane juhtus olema sakslane ja mitte prantslane. Igatahes viidi meid abivalmilt internetikohvikusse, mille leidmine iseseisvalt oleks ilmselt võimatu olnud - umbes kaks tänavat vasakule, mõni paremale, paar käiku, kolmas uks sisehoovis, veel mõned trepikojad, 5 korrus ja oligi uks @-märgiga. 1 tund ühendust maailmaga maksis ~2.5$.

Peale kiiret powernapi suundusime 4 kilomeetrisele jalutuskäigule linna äärde, kus asus päris saksa restoran saksa õlle ja saksa roogadega (muuhulgas sealihaga). Et aga pearoogade hinnad algasid 24$-st, siis rahuldusin kaisersmarrn-i nimelise magustoidu (põhimõtteliselt segamini pekstud pannkook) ja väikese König Pilseneriga. Pole vist vaja mainida, et toit maitses eriti hästi peale nädalat aega kebabi söömist ja õlu suurepäraselt peale 5 kuud ainult Efesi joomist.

Tagasi jalutada ei viitsinud enam ja sõitsime taksoga hotelli, kus ülejäänud õhtu möödus sihvkasid hävitades ja õudusfilme vaadates. Mingipärast lülitati hotellis iga öö kella 1st hommikul kella 10ni elekter välja.

Üleüldse on õhtuid mõnevõrra raske sisustada, kuna kella 6 paiku on juba väljas kottpime ning enamik kohti suletakse kella 7-8 paiku. Kella 9ks on tänavad juba suhteliselt tühjad. Olen vist ära hellitatud Istanbuli eluga, kus elu alles algab kella 9 paiku ja poes on vähemalt 12ni lahti.

Ehitus Iraagi stiilis - puuroigastest mets tekitada, lohakalt betoonist karkass valada, tellistest seinad ehitada (mida ebaühtlasemad vuugivahed, seda parem), üle krohvida, ära värvida ja tadaaa - maja valmis!

23. jaanuar

2011-02-02T11:55:00.000-08:00

Varahommikul ärkasime külmast lõdisedes. Juba kella 8 paiku lahkusime hotellist ning läksime üle tee olevasse konkureerivasse kohta, milles tuba maksis küll 5$ rohkem, kuid oli tunduvalt puhtam, telekas töötas ja soe vesi oli olemas.

Juba kella 8:30 paiku suundusime peamise vaatamisväärsusega tutvuma. Selleks oli linna keskel asuv tsitadell, mis on olnud inimasustatud väidetavalt viimased 7000 aastat. Hetkel elab seal küll ainult üks perekond, sest UNESCO alustas kogu tsitadelli restaureerimisprojekti. Enne seda elas seal Erbili 300 kõige vaesemat pere, kes kogu kompleksile oma jälje jätsid. Igatahes väga lahe kummituselinn, kus jalutada.

Peale tiiru tsitadellis kohtasime tänaval ilmselt kahte ainukest teist turisti linnas - ühte inglise tüüpi, kes hetkel Johannesburgis resideerub ja ühte hongkongi tüüpi, kes poolteist aastat maailmas ringi rännata kavatseb. Nelja peale kauplesime endale takso ning suundusime Iraagi kirdeosa uurima. Tee, mille nimi oli Hamilton Road, viis läbi võrratult ilusate mägede - kõrgeim tipp, mida nägime, oli 3600m. Taksojuht isegi teadis siin-seal olevate objektide kohta lugusid rääkida. Kui alguses toimis vestlus hädalises inglise keeles, siis olles teada saanud, et mu reisikaaslane sakslane on, jätkus kogu edaspidine jutt tol päeval muidugi saksa keeles. Me ülejäänud kolm taksos lihtsalt noogutasime pidevalt pead.

Päevase reisi vast kõige põnevam osa oli paar tunni jooksul enne päikeseloojangut, kus otsisime Lonely Planetis mainitud kindlust, millest isegi kohalikud elanikud kuulnud polnud. Mägised kruusateed viisid meid läbi külade, kus ikka veel praktiseeriti sajandivanuseid elukombeid - väiksed savimajakesed, kuhu elekter pole veel jõudnud ja mille elanikud lambakarjatamisega elatist teenivad. Raske oli ette kujutada, et nii moodsa linna vahetuses läheduses on külad, kus aeg on nii kauaks seisma jäänud. 9-tunnine lõbu personaalse taksojuhiga läks igaühele maksma 32$. P.S. Bensuhind Iraagis on umbes 0.6€ liitri kohta.

Peale linna tagasi jõudmist ning kehakinnitust, suundusime samasse vesipiibu-teemajja, kus eelneval õhtul olime aega veetnud. Seekord liitus meiega inglise tüüp, niiet kokku oli turiste seal lausa kolm. Jõime teed, mis Iraagis on tunduvalt parem kui Türgis - jook on kangem, kuid mitte mõru ning lisandina on sees kaneel. Ainuke miinus on liigne suhkur, mida tee sisse pannakse umbes veerand klaasi mahust. Igatahes peale mingit aega seal istumist ja vesipiibu suitsetamist, said kohalikud oma uudishimust võitu ning tulid meiega suhtlema - vestluseks seda eriti pidada ei saanud, kuna mitte keegi 9-sest seltskonnast ei vallanud ühist keelt. Hoolimata sellest suutsime kuidagi kolmveerand tundi sisustada. Minu kohta nii palju, et kohalikele pakkus väga huvi, et kelle naine ma siis ikkagi olen. Teada saades, et mitte kummagi oma minuga kaasas olevast tüüpidest, vangutasid kõik kõvahäälselt pead. Ka tehti märkus ja viibutati näpuga, et naised ei tohiks üldse vesipiipu suitsetada. See ilmselt selgitas, miks piibuga toodi ainult kaks huulikut, kuigi meid kokku oli kolm. Olgu veel mainitud, et kogu äri eest hoolitses vaevu 10-aastane poiss.


Vaade 10 sajandi vanusest Dweeni kindlusest

Vesipiibu-teemaja või kuidas iganes seda kutsuda...

22. jaanuar

2011-02-02T11:13:00.000-08:00

Olles eelneval päeval teada saanud, et ilmselt läheb buss Diyarbakirist piirilinna Silopisse kell 7:30 hommikul, lahkusime hotellist juba 6:30 paiku. Kohapeal aga selgus, et buss läheb 8:00 ja seda hoopis Cizresse, mis mõnevõrra piirist kaugemale jääb. Mis seal siis ikka - kuna aega ei tahtnud kaotada, ostsime 10€ piletid endale 4-tunniseks sõiduks Iraagi suunas. Cizres kauplesime endale takso, mis lubas meid viia paarikümne kilomeetri kaugusel olevasse piiripunkti. Kuna tol hetkel kedagi teist ei leidnud taksot jagama, siis umbes tunniajane sõit läks maksma kahe peale 50$. Hinna sees oli ka piiriületus, mille käigus taksojuht ise kogu paberimajanduse eest hoolitses. Iraagi piiripunktis kutsuti mind kusagile piiriametnikku kontorisse teed jooma. Teejoomingu käigus läbisin põhjalikku küsitluse teemal à la kust ma pärit olen, miks ma just Iraaki lähen, et ega ma Bagdadi ei kavatse minna jne. Standardprotseduur nagu selgus - vähemalt sai tasuta teed.

Piirilinnast Zakhost saime takso Erbilini, mis on Iraagi kurdistani pealinn. Jällegi taksot päris täis ei saanud, kuid seekord saime hinna kolmeks jagada - 32$ nägu. Poolel teel sõitsime läbi Mosuli ääreosa - linn, mis väidetavalt on üks kõige ohtlikumaid maailmas. Piirivalvur oli enne meile öelnud "If you go to Mosul, you will be killed!". See siis selleks...

4 tundi taksosõitu (Iraagis ühistransport puudub, kõik reisid tuleb taksodega teha) hiljem jõudsime lõpuks Erbili. Esmasel vaatlusel tundus linn olevat üllatavalt läänelik oma neoontulede, parkide ja purskkaevudega, tunduvalt puhtam ja hoolitsetum kui Ida-Türgi linnad igatahes. Kahjuks aga ei vedanud tol ööl hotelliga. 25$ eest saime räpase toa, kus sooja vett polnud ja temperatuur oli sama mis väljas. Vetsupottidest võib sealkandis unistama jäädagi, sest Iraak on aukude pärusmaa. Tol ööl magasin kägaras ja mantel seljas.

Üks paljudest linna purskkaevudest.

21. jaanuar

2011-02-02T10:53:00.000-08:00

Reisiks ettevalmistumine algas eelmisel õhtul - meelelahutuseks sai vaadatud temaatiliset filmi The Hurt Locker. Kes teab, see teab...

Reisi esimene päev algas eriti varakult - kell 3 hommikul, sest lend Diyarbakiri väljus kella 6 paiku. Lennujaama saime seekord rekordilise kiirusega 43 minutit. Igatahes juba lennukis oli reisiseltskonnast näha, et türgi seltskond vahetub kurdide vastu - palju lapsi, värvilised riided jne. Kurdistani mitteametlikku pealinna saabusime 8 paiku ning sõit kesklinna toimus suhteliselt valutult. Kuigi meid pandi maha keset linna suvalises kohas, mida kaardi peal kahjuks polnud, siis lahkete linnakodanike abiga juhatati meid vanalinna, kus 2€ eest sai tugeva hommikusöögi. Ka hotelli leidsime suhteliselt kiiresti ja seda kõigest 10€ nägu. Tükk tegemist oli aga seletada oma väga piiratud türgi keele oskusega, et oleks vaja tuba kahe erineva voodiga. Lõpuks anti selle raha eest lausa kolmene tuba. Kuna ma 193cm pikk pole, siis kahjuks kaheinimesevoodile ei pretendeerinud.

Lõuna veetsime mustast basaldist linnamüüridel kõndides. Müüridest just väljaspoole jäid agulid - kõige huvitavamad linnaosad kohaliku elu jälgimiseks - põhimõtteliselt oleks ma võinud seal terve päeva istuda ja vaadata, mida kohalikud oma katustel teevad. Pimeduse saabudes sõime õhtust kohalikus kebabci-s ja pärast suundusime teemajja, mis oli sisse seatud mingis iidses majas.

Üleüldine mulje Diyarbakirist on, et inimesed siin on kümme korda sõbralikumad kui Istanbulis. Kui keegi vähegi näib olevat eksinud, siis tuleb alati keegi, kes kindlaks teeb, et sa oma sihtkohta jõuad. Ja üllatuslikult toimub abistamine inglise (mõnikord ka saksa) keeles. Näiteks tänaval jalutades tuli üks mees meie juurde ja uuris, et kust me pärit oleme ja mis me teeme, pärast kutsuti oma poodi teed jooma. Kui oma reisiplaanidest rääkisime, siis selgus, et too härrasmees oli 20 aastat sealkandis giid olnud. Igatahes helistas ta bussijaama ja uuris meile bussiaegu ning kontakteerus taksofirmadega, et teada saada palju taksosõit maksaks jne. Igalpool just sellist lahkust ei kohta...

Elu linnamüürilt vaadatuna

15. juuni

2010-06-27T15:21:00.000-07:00

Enne Biškekist lahkumist jõudsime läbi käia linna idapoolses osas olevast Oshi bazaarist. Kahjuks peale toiduainete seal midagi kohalikku polnud – absoluutselt kõik (kaasaarvatud Kirgiisia suveniirid) on imporditud Hiinast.

Lõuna paiku sõitsime maršrutkaga Kochkori linnakesse. Kuna sinna jõudes olime vist väga eksinud nägudega, siis tuli meie juurde üks kohalik naine Fatima oma abi pakkuma. Kuuldes, et konkreetset plaani pole ning öömaja ka mitte, lubas ta midagi korraldada. Senikaua viis ta meid enda koju, mis ühtlasi oli ka väike manufaktuur, kus kohalikke käsitööesemeid tehakse. Seal võeti vastu ka turismigruppe, kellele kohalikke traditsioone tutvustatakse. Sel päeval meil vedas ning saime tasuta pealt vaadata, kuidas prantsuse pensionäridele Kirgiisia vildivaipade tegemist demonstreeriti. Protsessil on mitmeid etappe alates villa töötlemisest lõpetades tikandite kinnitamisega. Umbes 2x3 m suuruse vaiba tegemiseks läheb ühel naisel (mehed käsitööga ei tegele) aega üks aasta.

Peale demonstratsiooni ootas meid tagahoovis olevas jurtas traditsiooniline õhtusöök. Kindasti oli igal toidul oma spetsiaalne nimi, kuid mulle jäi meelde ainult bešbarmak – nuudlid ja liha põhimõtteliselt. Tšai ka :) Moosid on igalpool Kirgiisias ülihead.

Pildid: Oshi bazaar, Kirgiisia rahvusmustritega tikitud seinakatted, õhtusöök jurtas

14. juuni

2010-06-27T14:36:00.000-07:00

Kuna terve päev oli planeeritud Biškeki jaoks, siis premeerisin ennast pika unega. Lõuna paiku läksin linnatänavatele ’hommikusööki’ otsima. Kohvikutes serveeritakse endiselt putru, boonuseks võisilm. Mannapuder ja kannutäis teed maksid peatänaval 14EEK. Suundusime edasi Chuy tänavat mööda postkontorisse. Igaks juhuks oli postkontor hoolikalt ära peidetud ühte suurde majasse Chuy avenüül. Kusagilt kõrvaluksest sisse minnes ja hämaraid koridore läbides, avaneb ruum kolme erineva kassaga. Postkaartidele marke ei pandud, ainult tembeldati ära ja visati mingisse kasti laua all.

Et pealelõunaks oli temperatuur juba tõusnud kusagile 40 kraadi kanti, siis tundusid igal tänavanurgal olevad joogiputkad eriti ahvatlevad. Esimene jook (Maksym Shoro nimeline), mida proovisin, kujutas endast vedelikku, mille koostisosadeks vesi, loomarasv, jahu, pärm, sool ja oder. Üle poole lonksu ma seda kahjuks juua ei suutnud – pole soolaste jookidega harjunud. Teine jook, mis ostsin, oli Tan – soolane ja gaseeritud hapupiim. Ei läinud seegi kõrist alla. Tuli tavalise vee ja Coca-Cola juurde jääda. Jookidest veel: õlu maksab poes 13EEK ja need on ainult vene omad. Kõige odavam pooleliitrine viin, mis nägin, maksis 14EEK, korraliku saab 30 EEKi eest.

Õhtuhämaruses suundusime Jalalabadi-nimelisse restorani/tšaihanaasse, kus üks hollandi ajakirjanik õhtusöögi oma tööandja kulul välja tegi. Šašlõkivarda hind oli näiteks 28EEK, salat 12EEK, kannutäis teed 4EEK.

Linnatänavad Biškekis olid rahulikud, kui mitte arvestada patrullivate politseiautode sireene...

Pildid: Ala-Too väljak ja jook nimega Maksym Shoro

13. juuni

2010-06-26T22:50:00.000-07:00

Enne ühikast lahkumist kontrolliti ikka, et ega midagi toast pihta pole pandud. Nende pettumuseks olid kõik kaks voodilina ja 50 tühja klaaspurki alles – rohkem toast võtta lihtsalt polnd midagi. Küll aga tabas administraatori silm ära maha kukkunud kommipaberi, mille ma pidin isiklikult majast välja viima. Igatahes suundusime kohe hommikul Sairani bussijaama, kus hoolimata pühapäevasest päevast väga palju busse/ maršrutkasid liikus. 1000KZT (~128EEK) saime pileti Biškeki. Graafikuid minibussidel ja taksodel pole – minnakse siis, kui sõiduvahend täis. Maršrutkas oli isegi LCD teler – näidati filmi Ljubov Morkov I ja II - vene komöödia, kus naine ärkab ükspäev oma mehe kehas ja mees oma naise kehas. Teises osas ärkavad vanemad üksäkki oma laste kehades üles. Kuna mu vene keel on nõrk ja mu reisikaaslane sõnakesti kohalikku keelt ei valda, siis olime ainsad, kes järgnenud nelja tunni jooksul naerda ei lõkerdanud (kuigi ma kahtlen, kas need filmid aru saades nüüd niiiii naljakad oleks olnud).

Kõrgõzstani piirivalvur küsis, et kui ma Eestist pärit olen, siis miks ma vene keeles ei räägi...

Biškekis algas maraton – otsisime 35-kraadises kuumuses külalistemaja, mida polnud olemas. Olin varemalt internetist kuulutuse leidnud aadressiga, kuid tänav sai enne otsa, kui antud majanumber oleks tulnud. Juurde lisatud telefoninumbrilt saime vastuse „Mis te sellelt numbrilt üldse tahate?!?!“. Küsisime kohalikust poest abi ning üks lahke naine lubas aidata öömaja otsida. Vahepeal kostitas ta meid enda tagasihoidlikus kodus ja näitas pildialbumeid oma lastest. Kuigi ta maja oli Biškeki peatänavast vaid 2-3 kvartalit eemal, siis jooksid hoovis ringi kuked-kanad, kusagilt oli kosta määgimist.

Öömajadega Biškekis on olukord sutsu parem kui Almatas, kuid mitte oluliselt. Esimeses kohas küsiti 50$ kahese toa eest. Teises kohas küsiti samuti 50$, kuid kauplesime selle alla 40$ peale ja kuna enam edasi liikuda raskete kottidega ei jõudnud, jäime Radisoni nimelisse külalistemajja, mida pidas Biškeki vist kõige lahkem naine. Ta oli meile teise ema eest (tema enda sõnad). Õhtu vestlusteemaks olid loomulikult sündmused Oshis...

Pildid: Ratsamonument Biškeki kontserdimaja ees ja Radisoni külalistemaja pooleli oleva tšaihanaaga.

12. juuni

2010-06-26T22:10:00.000-07:00

Almatasse jõudsime varahommikul. Kaupesime taksojuhilt lennujaamas hinna 5000 tengelt 2000 peale (~171EEK). Rongijaamas aga enam ta meid taksost välja ei lasknud ja nõudis sõidu eest 3000 kohalikku raha. Väike hoiatus siia - Almata taksojuhid on vist kõige nahaalsemad inimesed üldse. Igatahes kui me enam vaielda ei jaksanud, maksime need ekstra 1000 juurde ja kadusime hosteli otsima. Lonely Planeti kohaselt olevat raudteejaamas hostel. Kahjuks oli administraator teadmata ajaks puhkama läinud ja nii pidime endale öömaja (tegelikult oli vaja ainult hommikul paar tundi magada) tänavalt leidma. Lõpuks saime toa mingisse tühja korterisse 5000 tenge eest. Sooja vett polnud ja vetsupaberi asemel ajaleht.

Lõuna paiku hakkasime otsima teist öömaja. Lõpuks leidsime ühika, kuid kuna neil vabu ruume polnud, siis anti meie kasutusse ühe töötaja tuba, milles ainult üks voodi. Ehk siis – pidin põrandal magama. Õnneks olin kaasa võtnud magamiskoti. Põrandakoha eest küsiti muidugi sama palju raha kui voodi eest – 1000KZT (~89EEK). Kes hosteliäri tahab teha, siis palun – Kasahstanis saaks rikkaks. Seal pole mitte ühtegi odavamapoolset hosteli. Kasahhid ise ööbivad oma sugulaste juures ja ärikad kallites hotellides. Vahepealne variant absoluutselt puudub.

Almata ise on suhteliselt kena linn, kuid minu meelest mitte midagi erilist. Peale päikseloojangut sõitsime 1500KZT (~128EEK) eest Koktobe mäe otsa, kust nägi tervet öist linna. Tundus, et Almata on väga laiali vajunud – igatahes ülevalt tundus see hiiglaslik. Mäe otsas oli terve meelelahutuspark alates diskolavast lõpetades loomaaiaga. Kahjuks aga kohalikud ei taipa loomi pildistades fotokalt välku ära võtta. Eriti kurb on see öösel...

Pildid: Almata Koktobe mäelt ja üks linna miljonist purskaevust

Kõrgõstan ja Kasahstan

2010-04-19T04:13:00.000-07:00

Juunikuus minek pealkirjas mainitud riikidesse. Kaks nädalat (loodetavasti) odavat elu :)

Piletid Riia-Almata edasi-tagasi maksid AitBalticu kampaania käigus 2100EEK. Kõige problemaatilisem saab olema ilmselt viisade taotlemine, sest Kõrgõstanil kogu maailmas ainult 13 saatkonda ja Kasahstani Leedu saatkond turismiviisasid ei väljasta. Reisibüroode kaudu läheks kaks viisat maksma ~4000 krooni. Pole vist vaja mainida, et ma pole nõus seda hinda välja käima. Eks näis...

P.S. Piletid said ostetud enne seda, kui Kõrgõstanis asjad juhtuma hakkasid. Loodetavasti juunikuuks on kõik maha rahunenud.

23. veebruar

2010-04-19T04:00:00.000-07:00

Jõudsime läbi Soome lõpuks koju.

Rohkem reisipilte kommentaaridega lehel http://annihelm.com/syria2010/

22. veebruar

2010-04-19T03:59:00.000-07:00

22. veebruaril hakkasime läbi Ungari tagasi kodupoole tulema. Budapestis tuli jälle oodata umbes 10 tundi, kuid seekord ei viitsinud enam linna minna ja käisime läbi vaid lennujaama kõrval olevast Tescost. Marketist sai 3-kroonist õlu, mis ei maitsenudki väga hullusti. Parem igatahes kui Süüria oma.

10 tundi edukalt süües-juues-magades ära veedetud, läksime oma lennukile. 3 tundi sõitu ja meid tervitas Soome lumetormiga. Päikesest jäi ainult mälestus...

21. veebruar

2010-04-19T03:51:00.000-07:00

Viimane päev oli mõeldud ainult raha kulutamiseks. Nimekirjad valmis, suundusime vanalinna lõpututele souqidele. Umbes iga kolmas kaupmees karjus meile kas „Welcome to Syria“ või „Hello, madam!“. Üks tüüp isegi ütles meile „Tere!“ peale seda kui ütlesime, et oleme Eestist.
Nimekirjast esimesena said maha kriipsutatud lõhnaõlid – Damascuse turud on täis väikseid lette, kuhu lähed ja ütled ainult lõhna nime (à la Ralph Lauren – Ralph, DKNY – Be Delicious jne). Peale seda segatakse sulle 75SYPi (~18EEK) eest 50ml vastavat lõhnaõli kokku. Mugav ja odav :)

Astusime sisse ka ühe puitmosaiikkarbikesi valmistava käsitöölise kauplusesse. Ostmise protsess oli nagu raamatust – kõigepealt tüüp näitas meile mingist välismaa ajakirjast artiklit, mis temast kirjutatud – ühesõnaga kiitis end. Seejärel pakuti istet, kallati klaasidesse teed ja hinnaläbirääkimised võisid alata... Koju tulime igatahes ühe suurepärase triktraki lauaga.

Päeva lõpuks kadus ülevaade ostetud asjadest ja nende maksumusest. Öelda võib vaid niipalju, et Süürias on kõik asjad nii meeldivalt odavad, et raha pärast palju muretsema ei pea.

20. veebruar

2010-04-19T03:37:00.000-07:00

Et taksosõit Beirutis meie eelarvesse ei mahtunud, otsustasime linnas ringi liikuda jala. Olukorda raskendasid veidi kuumus ja päike, millega peale Eesti talve kuidagi harjunud polnud. Peale korralikku 5-tunnist jalutuskäiku mägistel Beiruti tänavatel jõudsime kohalikku rahvusmuuseumi, millel eksponaatideks kaks korrusetäit arheoloogilisi leide. Pidi järjekordselt kurbusega tõdema, et Vahemere kultuur on Läänemere kultuuri(tuse)st vääääga palju ees.

Damascusesse tagasi jõudmine polnudki üldse nii lihtne, kui olime lootnud. Viimane buss ei väljunud, kuna polnud piisavalt reisijaid. Pidime võtma nn. service taxi ehk siis lihtsalt auto, mis korjab piisavalt palju inimesi kokku ja siis hakkab sihtmärgi poole sõitma. Peale tunniajast suhtlust suutsime juhile mõista anda, et me ei ole nõus seitsmekesi viiekohalises autos sõitma ja nii jäigi, et lahkusime Damascusesse 'ainult' kuus inimest autos.

Vähemalt tagasitulles oli piiriületus juba lihtsam, kuna teadsime, kus mida maksta. Damascusesse jõudes oli selline tunne nagu oleks koju naasnud. Premeerisime ennast õhtusöögiks poole kana ja hummusega, sest shawarma-dieet hakkas juba üle viskama. Kokku eine maksma lausa ~50 krooni.

19. veebruar

2010-04-19T03:25:00.000-07:00

Et islamikalendris on reede vaba päev ja Damascuses seetõttu paljud kohad suletud, otsustasime Liibanoni külastada just reedel-laupäeval. Süüria naaberriigis on sama nädalaplaan mis Eestis – reedeti minnakse jooma. Ebameeldivad üllatused tabasid meid juba piiril, kus Süüria kasseeris ~125 krooni selle eest, et me riigist üldse lahkuda tahame. Liibanon omakorda võttis 25000 kohalikku (~200EEK) riiki sisenemise eest. Meie aasta vanuse Lonely Planeti andmetel tuli Süüriast lahkumise eest maksta ainult lennujaamades ja Liibanon olevat kuuajase tasuta turismiviisa kõikidele soovijatele andnud. Seletati, et selline maksusüsteem on sisse viidud Süüria valitsuse survel. Tont seda nüüd teab, sest seda rääkis meile liibanonlane...
Tänavapilt Vahemere ääres oli hoopis teistsugune. Liiva ja kõrbe asendasid mäed, meri ja rohelus. Liiklus oli tunduvalt kaootilisem kui Damascuses. Kui Süürias autod peatusid vähemalt siis, kui tee peal neile ette astusid, siis Beirutis isegi tol juhul mitte. Natukene arusaadav ka – umbes kaks kolmandikku autodest olid kas Escalade’id, Chevrolet’d, Porched jne. Sama mentaliteet mis Eestis - kes viitsiks oma luksusautoga jalakäijate jaoks pidurdada...
Et Beirutis on kõrghooaeg aastaringselt (suvel rannapuhkus, talvel suusapuhkus), siis vabade kohtade puudumise tõttu polnud just odavamapoolsete hotellide valik suur. Oleks pidanud ette broneerima, aga seda saime muidugi hiljem alles teada. Igatahes õnnelikult kõik teed ületatud, jõudsime piki mereäärt oma hotellini. Sel ajal, kui all fuajees ootasime ruumide vabanemist, vestlesime hotelli administraatoriga, kes kangesti ajupesu üritas teha. Jutt keerles ainult selle ümber, kuidas Liibanon ikka palju toredam on kui teatud naaberriik, kust me just tulnud olime. Liibanon täiesti vaba riik ja kõike võib teha, mis tahad, Süürial pole hinge ja kõik inimesed seal kinnised ning üleüldse väga pettumust valmistav, et USA ebaõiglaselt Liibanoni teiste Lähis-Ida riikidega ühte patta pannud on. Mis seal ikka – kuulasin ja noogutasin vaikselt Damascust taga igatsedes, sest lisaks sellele, et hindade vahe kahes riigis oli üüratu, oli Damascus oma mitte-euroopaliku ilmega tunduvalt omanäolisem.
Õhtul suundusime pubirallile, mille käigus õnnestus üles leida ka Lähis-Ida tõenäoliselt üks ainukene metal-pubi. Huvitav kogemus igatahes.
Peab veel mainima, et pole väga julgust tekitav, kui pea kõikide linnatänavate ääres on betoonplokid liikluse kiireks blokeerimiseks. Aegajalt nägime tänavanurkadel mehitatud tanke, iga teise kvartali nurgal oli relvastatud korrakaitsja. Pilte linnast tohtis teha ainult neilt luba küsides, sest muidu võidakse kaamera konfiskeerida. Niipalju siis vabast Liibanonist...

18. veebruar

2010-04-18T15:28:00.000-07:00

Neljapäeva, 18. veebruari hommikul startisime Damascusest loodes asuvasse Homsi linna, et sealt edasi sõita Krak des Chevaliers’i kindlusesse. Niipea kui Homsi bussijaamas jala maha panime, ründasid meid kõikvõimalikud müügimehed. Endid neist lahti raputanud, olime ümbritsetud seekord taksojuhtide armeest. Igaüks neist üritas hääle valjusega naabreid üle trumbata. Lõpuks saime kokkuleppe, et 800SYPi (~200EEK) eest viiakse meid 70km kaugusel olevasse kindlusesse ja tuuakse tagasi ka. Pole paha 50 eeguga Tallinnast Märjamaale edasi-tagasi taksoga saada :)

Krak des Chevaliers ise oli väga muljetavaldav. Boonuseks jälle see, et talvehooajal turistid praktiliselt puudusid ja oli võimalik üksi mööda kindluse ruume ringi käia. Olgu veel mainitud, et ohutusele keegi Süürias kunagi tähelepanu ei pööra.

Homsi linna tagasi jõudnud, suundusime otsima kristlaste kvartalit, kust saaks mõne alkohoolse joogi võtta. Otsetee läbi turu ei osutunudki nii otseseks, sest suutsime ära eksida kitsastel tänavatel. Lõpuks õnnestus leida õige koht üles. Et kahjuks kohalik õlu maitses nagu vaadiloputusvedelik, siis tee peale kaasa ostsime Liibanoni õlu, mis tunduvalt parem. Bussijaama poole liikudes käisime läbi ka kirikust. Seal veeti meid taharuumidesse, kus neitsi Maarja vöö oli eksponeeritud. Oh well... Damascusesse tagasisõidupiletite saamine oli jälle seiklus, kuna Homsi müügimehed olid endiselt äärmiselt agressiivse lähenemisega. Üks tüüp isegi astus meile tee peale ette, et me ta konkurendi kassa juurde minna ei saaks.

Damascuses saime kokku üle-eelmisel õhtul tuttavaks saanud süürlase ja jordaanlasega. Nad olid meile isegi linna kõige ägedamas klubis laua broneerinud, kuid kuna eesti tudengite eelarve väga priisata ei võimaldanud, siis sõidutati meid niisama mööda linna ringi. Läksime Damascuse kõrval oleva mäe tippu, kust oli vaade tervele linnale. Tuled särasid nii kaugele, kui silm ulatus. Peale seda sõitsime autoga ka vanalinnas. Peab tunnistama, et kohalikud juhid on meisterkalss omaette, sest tüüp liikles oma autoga tänavatel, mis olid ehk 30cm laiemad kui sõiduk ise. Kaua seda lõbu enam pole, sest kuuldavasti 1. aprillist keelatakse kohalike rikkurite meelehärmiks vanalinnas autode kasutamine üldse ära. Hotelli minnes sõitsime läbi ka ärimeeste ja diplomaatide linnaosast, kus 200 ruutmeetrine korter umbes 30 miljonit krooni maksab. Et kel soovi on...

17. veebruar

2010-04-18T14:55:00.000-07:00

Kolmapäev, 17. veebruar oli täielikult broneeritud Palmyras käigule. Otsustasime kasutada kohalikku ühistransporti. Kusjuures bussijaamas tuli läbida turvaväravad – ei kujuta küll mille jaoks, sest reaalselt ei huvitanud kedagi, mis sul kotis oli. Et me varem ei vaevunud Lonely Planetist hoiatusi ja soovitusi lugema, lasime ennast kohe esimesel müügimehel oma bussifirma kassasse vedada. Valida oli umbes 20 erineva firma vahel ja nagu peale piletite ostmist selgus, oli meid meelitatud kõige vanemasse ja tolmusemasse bussi. Vähemalt sai tasuta veepudeli ja kohvikommi ka. Telekast mängis taustaks tsenseeritud Rambo film. Et õhk värskena püsiks, käis reisisaatja vahekäigus aegajalt sidrunilõhnalise vetsuaerosooliga õhku ’puhastamas’.

Peale umbes kahe ja poole tunnist sõitu jõudsime Palmyrasse, kus kauplesime endale ~125EEKi eest terveks päevaks isikliku autojuhi, kes meid edasi-tagasi sõidutas ja pärast bussi peale ära tõi. Esimene käik oli antiikse linna varemetesse. Õnneks polnud turismihooaeg ning olime pea ainukesed inimesed seal. Meelitasime ligi ka kohaliku kaupmehe, kes rätikuid müüs. Alghind oli 500SYPi (~125EEK). Peale mitmeid minemisi ja tulemisi jäi kaup 100SYPi peale ning lisaks sai võru kaubapeale. Kõlasid ka klassikalised laused nagu näiteks „For you my friend, only 400 Syrian pounds.“, „You are killing me with that price!“, „I have children at home!“ ja „200 pounds- final price.“ Yeah right...

Peale varemete vaatamist, viis autojuht meid mingisse shawarma söögikohta. Välismaalased vist olid sel aastaajal vaatamisväärsus omaette, sest kui sinna jõudes oli tänaval meid uudistamas ainult paar inimest, siis lahkudes oli neid juba kogunenud trobikond.

Enne Damascusesse tagasi pöördumist käisime läbi ka Palmyra kõrval asuvast Qala’at ibn Maani kindlusest. Päris muljetavaldav ehitis ja vaade sealt otsast veel võrratum. Hotelli jõudes kohustuslik kokteil, väike vesipiip ja paar kaardimängu ning ära tuttu...

16. veebruar

2010-04-18T14:26:00.000-07:00

Damascuses viibimise teisel päeval lootsime natukene end kohaliku kultuuriga kurssi viia. Võtsime suuna Rahvusmuuseumi poole. Et teele jäi ette postkontor, siis kauplesime endale tänavanurgalt postkaardid. Margid ostetud ja kirjad valmis, asusime postkasti otsima. Selgus, et kaardid tuleb hoopis postkontori töötaja kätte anda, kes need oma lauanurgale viskas. Ei tea, kas asuti ruttu eesti keele tõlki otsima, et üle kontrollida, mis info riigist väljub...

Pool kvartalit eemal asus muuseum, miks kahjuks just tol hetkel oli rekonstrueerimisel. Mis seal’s ikka – otsustasime edasi minna Al-Salihiyah-nimelisse linnaosasse, mis kaardi pealt tundus piisavalt kaugel olema, et sinna mitte jala minna. Võtsime takso, mis viis meid umbes paar kvartalit eemale viis. Nojah siis, teinekord oleks pidanud täpsemalt kui ainult linnajagu ütlema. Igatahes takso kauplemine üldjoontes käis nii – läksime takso juurde, üritasime inglise keeles selgeks teha, kuhu minna vaja. Taksojuht pakkus mingi müstilise hinna. Sel ajal oli aga jõudnud alati mingi teine taksojuht uudistama tulla, et mis värk nende turistidega on. Talle ka oma mure ära kurdetud, langes hind alati vähemalt 30%. Istusime siis sellesse taksosse, kus hind madalam ning maha jäänud taksojuhi sõimu saatel võis minema sõita. Al-Salihiyahs otsisime kellegi hauakambrit ja mingit mošeed, kuid esimest ei leidnud ja teine oli kinni. Edutuks jäi ka käik sõjamuuseumi, mis just tol päeval juhtus kinni olema.

Õhtul läksime kohalikku välikohvikusse (baariks nimetada ei saa, kuna alkoholi ei serveerita). Igatahes tutvusime paari Damascuses elava inimesega – üks süürlane, üks jordaanlane ning kaks korea vahetusüliõpilast. Kõik rääkisid ladusalt inglise keelt ja juttu jätkus kauemaks... Lahkudes surus süürlane kätt. Kummaline oli see sellepärast, et olin juba jõudnud paari päevaga ära harjuda, et meesterahvad naisi puutuda ei tohi – suht abiks komme, eriti kitsastel linnatänavatel edasi jõudmiseks.

15. veebruar

2010-04-18T10:04:00.000-07:00

Damascusesse jõudsime hommikul kell pool 4. Viisa saamine möödus suuremate vahejuhtumiteta, kui mitte arvestada seda, et Eesti paika panemisega maakaardil tegeles mingi hetk lausa 10 piiritöötajat.

Üllatuslikult ei rünnanudki meid lennujaamast välja astudes taksojuhtide armee – selgus, et mingi kohalik firma on lennujaamas monopoli kehtestanud ja seega olime sunnitud vastu võtma ainukese pakkumise ehk 35$ eest kesklinna. Võtsime Damascuse kesklinnas 500SYPi eest (~125EEK) toa. Järgmine hommik aga kolisime esimese asjana kõrvalmajas olevasse hotelli. Kuigi öö seal oli umbes 50 krooni kallim, siis oli neil pakkuda tore siseõu purskaevuga ning meile oma isiklik vannituba. Olgu veel mainitud, et umbes 100-meetrisest kodutänavast (ehk hotelli tänavast) sai osta umbes kõike – alates kanaarilindudest ja hõbeehetest lõpetades Isakese postritega, rätsepülikondadest rääkimata.

Peale hotellivahetust suundusime vanalinna. Uskumatu – selline mulje oli, et sealt linnast võis kõike leida ja seda vähemalt kolm kuni kümme korda odavamalt kui Eestist. Turul ootas meid palju värvilisi kangaid, lugematul hulgal erinevaid pähkleid ja kottide kaupa kõiksugu maitseaineid. Kesklinn oli väga elav, liiklus kaootiline – iga tänavaületus võrdus enesetapukatsega, sest autod peatusid ainult siis, kui sa neile ette astusid. Valgusfoorides (neid vist oli terve linna peale kokku väga loetud arv) põles mingi hetk korraga roheline tuli nii autodele kui ka jalakäijatele.

Mõned tunnid linnaga tutvunud, hakkas kõht tühjaks minema. Peale pikka ja taaskord hinnatundlikku otsingut, otsustasime maanduda kõige lähemasse restorani, mida Lonely Planeti kaart näitas. Alles peale lauda istumist kontrollisime, et restoran Elissari näol oli tegemist diplomaatide hulgas populaarse söögikohaga. Vastav oli ka hinnakiri. 5-käigulist lõunasööki ei hakanud võtma, kuid supist ja kõrvalroogadest sai kõhu kenasti täis küll. Kelnereid oli sama palju kui lauas sööjaid – tippklassi teenindus.

Kõhud täis, läksime hotelli kosuma. Segasime salaja endale Ungarist toodud alkoholiga kokteilid ja nautusime purskaevuga sisehoovis vesipiipu. Peale seda suundusime kristlaste kvartalisse ööelu uurima – nimelt oli see kvartal Damascuses ainuke, kus alkoholi müümine on legaalne. Sinna olid koondunud ka klubid ja õllekad. Pärast mõningaseid hinnatundlikke otsinguid õnnestus jälle end sisse seada umbes kõige kallimas baaris (õlu 40EEK). Vähemalt rõõmustas mind õllepudelilt leitud Eesti pandimärk...

14. veebruar

2010-04-18T09:19:00.001-07:00

Pühapäev algas avastusega, et ühistransport ei käigi varahommikuti. Õnneks jõudsime õigeaegselt lennujaama ja ilma eriliste vahejuhtumisteta Budapesti, kus meil tuli järgmise lennukini aega veeta umbes 10 tundi. Budapest tervitas kahe harjutamatu asjaga – esiteks päiksepaistega (selleks ajaks ma olin juba ära unustanud sellise asja olemasolu) ja teiseks plusskraadidega. Kuna kodus juba hakkasin vaikselt ära harjuma 20 miinuskraadiga, siis oli päris naljakas seista lausa 10 minutit samal kohal ilma, et näpud/varbad oleks ära külmunud.

Esimene seiklus Ungaris oli bussipiletite saamine – minu sisestatud kupüürid olid vist piletimasinale liig ja ta lõpetas töötamise. Lõpuks piletid kioskist lunastatud, suundusime kesklinna odavamapoolset toidukohta otsima. Kahjuks maandusime mingisse itaalia mitte-just-kõige-odavamasse pitsarestorani. Ma vähemalt üritasin olustikku sulanduda ja tellisin Ungari-pärase pitsa – huh, suur viga, sest üle poolte pipardest pidin ükshaaval välja noppima. Selgus, et nende ’paprika’ on umbes kolm korda teravam kui siinses Selveris müüdav ’tšillipipar’. Suutsime kelnerit üllatada ka – me nelja peale tellisime kaks majaõlu (à 0.4l) ja ühe 2.5l-se kannu õlu. Kohalikud vist ei suutnud uskuda, et me nelja peale 3.5l õlu oleme võimelised ära jooma ja nii oligi, et kaks kelnerit käisid meilt ikka kinnituseks üle küsimas, et kas oleme oma valikutes kindlad :)

Kõht täis, vaatasime mäe otsas oleva kindluse üle, soojendasime end hõõgveiniga ning suundusime lennujaama. Olgu veel mainitud, et neli topsi hõõgveini kauplesime kolme hinnaga – pidi siiski Lähis-Ida turu jaoks harjutama hakkama. Lennujaam oli nagu lennujaam ikka selle vahega, et kuna lendasime EL-st väljapoole, siis olid hinnad ka tänu aktsiiside puudumisele vastavad. Paar näidet: 1.0l Jägermeistrit 16€, 1.0l Absolut Vodka ka 16€, 1.0l Jack Daniel’s 20€ jne. Olime nagu lapsed kommipoes...

13. veebruar

2010-04-18T08:59:00.000-07:00

Tallinnast lahkusime õhtuse Viking Line’iga. Laeva peal olev rahvas oli üllatavalt kaine – polnudki tükk aega nii vaikse praamiga sõitnud. Helsingisse jõudsime hilisõhtul. Esimene vahepeatus oli kesklinnas korporatsioonide majas. Päris kummaline oli, sest kõik neli soomlast, kellega me seal istusime rääkisid soravalt eesti keeles. Nojah ma oskan soome keeles umbes öelda, et „Olen Virosta“. Kõrvalruumis oli rootsi korpil mingi sõbrapäeva laulmine ja oh seda rõõmu – osad laulud olid eesti keelsed. Mitut laulu mina rootsi keeles oskan? – Jah, vastus on 0.

Ööbisime nii kesklinnas kui vähegi võimalik oli – otse Kamppi kõrval. Huh, üür seal maksab vist umbes kolm Eesti keskmist kuupalka. Ja peaks mainima, et mind ikka veel üllatab soomlaste heatahtlikkus/usaldus/sõbralikkus – päris ma annaksingi oma koduvõtmed ära ja lubaksin oma tühja korterisse sõbra tuttava tuttavaid, keda ma kunagi näind pole. Selline asi siinmail küll läbi ei läheks. Igatahes äratuskella sättisime 6:30ks ja tuled kustu...

Süüria ja Liibanon

2009-12-23T05:55:00.000-08:00

Huh, pea aastake on möödunud viimasest postitusest. Et miks ma nüüd alles kirjutan? Vastus lihtne - paar päeva tagasi sai ostetud lennupiletid Damascusesse. Minek veebruari keskel ning lisaks Süüriale on plaan külastada ka Liibanoni pealinna Beirutit. Üritan sama usinalt blogi pidada nagu Lõuna-Ameerikas, kuid kuna Süürias on blogspot.com keelatud aadresside nimekirjas, siis ilmselt peab postitused üles laadima Liibanonis. Miks ma just sinna lähen? Ungari lennufirma Malév tegi pakkumise, millest keelduda on raske - lennukipiletid edasi-tagasi Helsingist maksid 2000 krooni. Olgugi, et selle aasta jooksul on suts juba ringi rännatud (Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Tšehhi jne), siis kahjuks väljaspoole EL pole sattunud - nüüd saab selle vea parandada.

Eks ma nüüd vaikselt hakka ettevalmistusi tegema ning oma teadmisi täiendama. Vähemalt rõõmustav on see, et passi saab paar kleepsu juurde :)

Lõpetuseks

2009-02-06T16:50:00.000-08:00

Lõppsõnaga saadan tänusõnad reisiseltskonnale.

(alphabetically ordered)
Igor
Indrek
Jaak
Jaan
Leane
Margit
Mari
Riho

Suurimad tänud teile, et tegite reisi 100 korda meeldivamaks ja 10 korda põnevamaks, kui olin julgenud loota. Just tänu teile kujunes ratastel läbitud 6000 kilomeetrit ning lennates mööda saadetud mõned päevad unustamatuteks, lõbusateks ning pingevabadeks - rohkem ei saagi ühelt reisilt tahta.

Perito Moreno liustikul

6. veebruar

2009-02-06T16:04:00.000-08:00

Pool päeva hiljem lennukisse istumisest ja "juba" maandusime Euroopa pinnal. Madridis sai kivipõrandal paar tundi uneletud ning siis juba Stockholmi, kus meid ees ootas väike pagasipõnevus. Nimelt tegime check-ini Buenos Aireses, kust väidetavalt pidid pakid edasi liikuma otse Tallinnasse. Kogemata aga juhtus nii, et seitsmest kotist neli ringlesid Stockholmi pagasilintidel. Segadust kui palju - kus teiste kotid on? Kinnitati, et need, mis välja ei ilmunud, lähevad siiski otse Tallinnasse. Egas siis midagi - kobisime lennukisse heas lootuses, et paari tunni pärast võib oma asju näha. Mida aga koju jõudes polnud, oli mu pagas. Oh seda põnevust! - ehk on asjad ikka veel Buenos Aireses või hoopis Madridis või siis Stockholmis. Andsin siis oma kontaktandmed ning suundusin tühjade kätega kodu poole rõõmustades, et vähemalt on raha (kuigi tunduvalt vähem kui Eestist lahkudes), pass ja tervis alles. Peale kosutavat saunas käiku - ilmselt pole ma kunagi kuumas istumisest nii palju rõõmu tundnud - ning paari õlu, helises uksekell ning kuller tõi mu Stockholmi jäänud pagasi ära. Lõpp hea, kõik hea.

5. veebruar

2009-02-06T15:56:00.001-08:00

Maraton alga! Peale pakkimisrohket hommikut võtsime taksod ning lahkusime läbi Buenos Airese Musta- ja Lasnamägede kaudu rahvusvahelisesse lennujaama. Ees ootas tagasihoidlik 12-tunnine lennureis Euroopasse. Soovitus - kui üleookeanilistel reisidel on valida kas LANi või Iberia lennufirmade vahel, siis eelistage esimest. Isiklikust telekast polnd enam haisugi, seega tuli leppida üldpakutava programmiga. Et konjakit ja viskit ei pakutud, siis tuli hävitada topeltkoguses veini, et uni tuleks.

4. veebruar

2009-02-06T15:35:00.001-08:00

Päeva suurplaaniks oli pikalt oodatud loomaaia külastus. Asi kiskus juba siis viltu, kui aknast välja piiludes siras vastu päike ning soe õhupahvakas mattis hinge - polnud just ideaalne ilm pikkadeks jalutuskäikudeks. Olles end kohalikus pizzerias tankinud järjekordse jahu-vee-muna tootega, suundusime kliima poolest sauna meenutavasse metroosse ning sõitsime Plaza Italia peatusse, mille lähedal asus loomaaed. Kahjuks valmistas külastuskäik mulle pettumuse - tundus, et loomadele mõeldud puurid, mis 120 aastat tagasi ehitatud olid, on püsinud muutumatuna tänapäevani. Betoon, teras ja mõned palmid võib valida märksõnadeks iseloomustamaks Buenos Airese zooparki.

Peale kiiret ja kuumuse tõttu rohkelt energiat nõudvat tuuri loomaaias, võtsime sammud esimese õlleka poole, kus oli konditsioneer. Leidsime koha, kus aeg näis olevat paarikümneks aastaks seiskunud. Et tegemist oli saksapärase õllekaga - ise küll kahtlustan, et hiilgeaegadel oli see pigem kohvik -, siis rippusid seintel vähemalt 20 aastat vanad Lufthansa plakatid ning baaririiulit kaunistas jahi-teemaline puitnikerdis. Klienditeenindajad olid Buenos Airese kombe kohaselt soliidses eas kikilipsudega vanahärrad. Väga armas oli neist meid mitte välja tapva kuumuse kätte visata, hoolimata sellest, et sadasime just siis sisse, kui nad hakkasid einestama ning kohta sulgema.

Õhtupoole naasesime sööma kohta, kus olime üle-eelmisel ööl einestanud. Taaskord sai magu välja venitatud ning söök rohke alkoholiga alla loputatud. Kahjuks oli see viimane korralik toidukord, sest järgmine päev ootab meid ees ainult lennukis pakutav kuiv mini-toit.

Kapibaarad Buenos Airese loomaaias

2 jooki 1 hinnaga siiski...

3. veebruar

2009-02-04T04:26:00.001-08:00

3. veebruaril nägime Buenos Airest esmaskordselt päevavalguses. Tänaval liigeldes tuleb hoolikalt jälgida, kuhu astuda, sest koerasitajunnid moodustavad igal pool korraliku miinivälja. Hoolimata sellest, on Hea Õhu linn meeldivalt euroopa-pärase välimuse ning lõuna-ameerikaliku elutempoga. Ainsana näib kiire olevat autojuhtidel, kellel pole kunagi aega ühtegi jalakäiat üle tee lasta.

Päev ise oli klassikaline Ida-Euroopa turisti kavva kuuluv: lõunal jalutuskäik linna vaatamisväärsuste juures, õhtu restoranis, millele järgnes paar kokteili kohalikus baaris.

Hoiatus: Lõuna-Ameerikas ei kasutata kokteilide segamiseks mõõtetopsikuid. Nad lihtsalt kallavad pool klaasi alksi täis ja panevad sutsu muud jooki peale. Suhteliselt ohtlik värk, kui on kalduvus õhtu jooksul erinevaid kokteile juua.

Raamatupood kesklinnas
Lovely little balcony San Telmo linnaosas

2. veebruar

2009-02-03T12:57:00.000-08:00

Lõpuks ometi tsivilisatsioon! Ehk siis Buenos Aires tervitas meid 30 kraadi ja äikesetormiga.

Olles pakid tubadesse ära visanud, suundusime suurlinna ööelu uurima. Hostel juhtus olevat just õiges kohas - läheduses oli lugematul hulgal baare, restorane ja kohvikuid, kus oli väga mõnus istuda. Söömiseks valisime endale restorani, mis osutus tõeliseks pärliks - nii hõrku liha polnud ammu saanud. Teisalt võttes - kui Buenos Aireses ei saa korralikult tehtud liha, siis ei saa seda vist ilmselt kusagil maailmas.

Peale restoraniskäiku ning paari kokteili kõrvalbaaris, suundus enamik seltskonda tagasi hosteli, kus uni saabus hoolimata palavusest silmapilkselt.

Feast Buenos Airese stiilis.

1. veebruar

2009-02-03T12:56:00.000-08:00

Käisime laevaga kruiisimas maailmalõpu majaka juures. Tee peale jäid mõned saarekesed, mis hõivatud nii kormoranide kui ka merilõvide poolt. Sinna peale meid arusaadavatel põhjustel küll ei lastud, kuid saime jalutada saarekesel, kus kunagi elasid yamana indiaanlased. Kuigi sealne kliima on Eestist ainult väheke soojem, siis ometigi käisid kohalikud põlisasukad kunagi ringi ihualasti, kattes end vaid hülge või merelõvide rasvaga. Valge inimese poolt toodud "kultuuri" ja haiguste tõttu on aga nad praktiliselt välja surnud, sest tänapäeval on alles ainult üks puhastverd vana naisterahvas.

P.S. Jätsime kohalikku iiri pubisse Eesti lipu. Kes maailma lõppu satub, visaku pilk peale.

Seal, kus Atlandi ja Vaikne ookean kohtuvad

Merilõvi Beagle'i kanalis

31. jaanuar

2009-02-03T12:55:00.000-08:00

Hommikupoole jõudsime maailma kõige lõunapoolsemasse linna - Ushuaiasse, mis reklaamib end maailma lõpuna hoolimata sellest, et veel lõunasse jääb Tšiili territooriumil asuv Puerto Williamsi linn. Peatänaval on üks turismipood teises kinni ning neist saab osta kõikvõimalikku turistipudi, millele on peale kirjutatud "Fin del Mundo". Ja kui maailmalõpu silti asjal peal pole, siis mõni pingviinipilt ikka...

Õhtul telkisime viimast korda ja sedapuhku Tierra del Fuego rahvuspargis. Minu rõõmuks kalpsasid telkide vahel ringi jänesed, kes peost saia sõid.

Ka kohalikud ei usu maailma lõpu teemat [tõlk. See pole lõpp. Ushuaia]

30. jaanuar

2009-02-03T12:52:00.000-08:00

Hoolimata bussijuhtide vastumeelsusest sõita kruusateedel, suutsime lõpuks eelneval õhtul läbi suruda oma plaani pingviine vaatama minna. Vaatluspaiga nimeks oli Seno Otway. Kui ma olen tavaliselt loodusfilmides harjunud pingviine nägema jäämägede ja kaljude vahel, siis oli mõnevõrra kummaline vaadata neid linde rohumätaste alla urge kaevamas. Praegusel perioodil on väikestel pingviinidel aeg oma sulestik ära vahetada – nagu Pepe ja Lolo multikas, moodustasid noored omaette grupi.

Peale tunnist jalutuskäiku pingviinide keskel, vajutasime gaasi jälle põhja ning sõitsime edasi. Et päev varem tehtud plaan, mille kohaselt oleksime pidanud Ushuaiasse jõudma, jäi teostatamatuks, siis suundusime Rio Grande linna suunas. Suur oli bussijuhtide üllatus, kui palusime 10 km enne linna bussi peatada, et saaksime keset tühermaad oma kotid maha laduda ning sinna telkima jääda. Üleüldse tundub, et kohalik elanikkond valiks igal juhul enne duši ja teleka kui metsiku looduse ning telkimise. Telkimine nende mõistes on aedikuga campinguala, kuhu peavad olema eraldi ehitatud majad duširuumide ja vetsudega.

Kohalik jänku

Pingud kah

29. jaanuar

2009-02-03T12:51:00.000-08:00

Tšiiliiiii!!!! - lõpuks ometi tagasi. Et tänane päev möödus taaskord ainult bussis, siis seekord jagan praktilist infot piiri ületamise kohta. Et Tšiili ja Argentiina omavahel just kõige paremini läbi ei saa, siis on mõeldud välja hulk protseduure, et teha piiriületamine võimalikult ebameeldivaks. Kui üürite sõiduvahendi palgatud juhtidega, siis tuleb kolm päeva ette teatada, kus punktis teise riiki sisenetakse, et kogu paberiamajandus saaks selleks ajaks korda tehtud. Turist võib vist niisama edasi-tagasi käia, aga töökohustuste täitmisel tuleb varakult kõik paika panna. Nii Tšiilis kui Argentiinas on piirangud toiduainete ning muu loodusliku materjali sissetoomisele. Tšiili puhul on seadused mõnevõrra rangemad – keelatud on kõik puu- ja köögiviljad, lihatooted, seemned, pähklid jne ehk siis kõige üldisemalt – töötlemata või kergelt töödeldud taimsed ja loomsed produktid. Piiripunktis antakse peotäis ankeete, mis kõik tuleb ära täita. Ühed on migratsiooni kohta ning teised tolli (põhiliselt siiski toiduainete sisseveo) kohta. Et kõikides piiripunktides on topeltkontroll, siis kulus meil täna piiri ületamiseks kolm tundi. Loodetavasti homme läheb libedamalt – väljume viimast korda Tšiilist ning sõidame Argentiinasse. Siit Punta Arenasest, kus täna ööbime, peaks homme õhtuks jõudma Ushuaiasse, mis on meie viimne peatuspaik enne Buenos Airest.

28. jaanuar

2009-01-29T05:41:00.001-08:00

28. jaanuari nii-öelda tähtsündmus oli liustikule ronimine. El Calafatest paarkümmend kilomeetrit edasi on Los Claciarese nimeline rahvuspark, mille territooriumil asetseb Perito Moreno liustik. Esmalt sõidutati meid väikese ringiga üle järve liustiku eest mööda, et saaks ohtralt turistipilte teha. Kohustuslikud klõpsud tehtud, suunati seltskond juba kaldalt eemal asetseva jää juurde. Iga matkaja saabaste külge kinnitati kellegi kodus kokku keevitatud kassid – väga loominguline igatahes. Nendega trampisime siis üles jää otsa, mis lähedalt vaadates oli tunduvalt porisem, kui mõnesaja meetri pealt. Ühe laugema koha peal ootas ronijaid lauake viskipudelitega. Pole vist palju vaja mõistatada, kust saime jääd klaasidesse. Trip ise koos paadisõitudega kestis neli tundi ning kasseeriti selle eest umbes 1500 eesti krooni – Argentiina on jätkuvalt kallis.

Õhtul jõudsime taaskord Atlandi ookeani äärde. Seekord Rio Gallegose linna. Pole paha – oleme siin Vaikse ja Atlandi ookeani vahelt viimase paari päeva jooksul kolm korda tiirutanud. Homme vist püsime siinpool mandriosas. Plaanis on pingviinidele külla minna – meeldiv vaheldus, kuid kahjuks läheb sinna ainult kruusatee. Samas vahet eriti pole, kuna viimased 3 päeva nuuskan/hingan nagunii ainult tolmu. Homme on ka lisaks pidupäev, sest jõuame tagasi Tšiili territooriumile.

Sealt ülevalt...

Patagoonia

26. jaanuar

2009-01-27T13:59:00.000-08:00

Täna jõudsime Tšiilist Argentiinasse – nagu oleks tulnud paradiisist põrgusse. Eelarvamus Argentiinast tekkis juba siis, kui bussijuhtidel oli enne piiri ületamist vaja alkopoodi saada – selgus, et siinpool Andide mäestikku käivad asjaajamised kingitustega. Lisaks ametivõimude erinevale suhtumisele, on ka vaade aknast välja hoopis teistsugune. Kui Tšiilis oli teede kõrval lopsakas läbitungimatu džungel, siis Argentiinas on meid siiamaani tervitanud ainult sadade kilomeetrite kaupa elutut pampat. Maantee kujutas endast lihtsalt sirget lõiku, kust mättad olid välja juuritud – ei ühtegi põõsast ega puud. Siin Atlandi ookeani juures Caleta Olivia linnakese juures, kuhu õhtuks välja jõudsime, täiendavad tühja maastiku mõnevõrra nafta puurkaevud. Linnad gauchode maal on ka totaalselt teistsugused Tšiili omadest. Rohtu kasvanud varemed, maha koorunud krohv, seintele soditud graffiti – tundub, et sõidame agulist agulisse. Poelettidel on valik muutunud üsna kesiseks ning bussitäie eestlaste suureks kurvastuseks pole piscot enam üldse. Igatsen Tšiilit...

Nii juhtub, kui ära eksid siin...
Guanaakod kaunistamas maailma igavaimat maastikku

25. jaanuar

2009-01-26T03:18:00.002-08:00

Oleme tõenäoliselt jõudmas reisi sellisesse etappi, kus rohkem aega tuleb veeta bussis kui väljaspool seda. Praeguse plaani järgi peaksime järgi jäänud nädala ajaga suutma läbida paartuhat kilomeetrit. Euroopas täiesti teostatav, kuid kahjuks siinse mandri lõunaosas pole asfalt eriti populaarne teekate ja kruusateed võtavad oma olematu seisundi või siis teetööde tõttu rohkem aega, kui võiks. Eks näis – homme hakkame ilmselt bussijuhte piitsutama. Ega mul väga kahju polekski, kui siia jääma peaks. Me juba jagasime seltskonna vahel ära, et kes hakkab mida tegema elatise teenimiseks – austrikasvatus, ekstreemspordi tuurid jne. Minu ülesandeks on veinimõis.

Päev ise möödus suhteliselt kiirelt. Plaan oli ideaalis õhtuks Argentiinasse välja jõuda Coihaique linnakese juurest, kuid kahjuks suutsime läbida ainult 200 kilomeetrise vahemaa. Carretera Australil jäi me tee peale Queulati rahvuspark, mille territooriumil oli rippuv liustik. Kuna me polnud ennast tükk aega korralikult liigutanud, siis tundus väike jalutuskäik olevat hea idee. Tund aega mäkke tõusu tasus ennast täiesti ära, sest olime tunnistajaks, kuidas ülevalt liustikult murdus tükike jääd ning see täie jõuga ülevalt kaljult alla sadas. Kummaline, et siiamaani olen kogenud ainult heli- ja valguskiiruse erinevust äikese puhul. Liustikul oli ka nii, et kõigepealt nägime, kuidas kogu kupatus alla sadas ning alles siis – kui olime jõudnud juba kaamerad ja fotokad välja tirida – jõudis meieni heli (ehk siis vali mürin, mida vabalt äikesega võrrelda saab). Vägev värk igastahes – ootan põnevuega Perito Moreno liustikku, kuhu me pidime minema kajakidega sõitma (kõige viimase plaani kohaselt).

Et matk oli väsitav – vähemalt minu jaoks – ning päev otsa oldi ainult paari võileiva peal elatud, siis hakkas bussis ringi käiv pisco/õlu/vein eriti hästi pähe. Just siis, kui terve bussitäis juba mitmeteistkümnendat minutit hüsteeriliselt naermas oli, sõitsime mööda eesti ränduritest. Hämmastav lausa – maailma teine ots ja me näeme inimesi oma vaevu pooleteist miljonilisest populatsioonist! Otseloomulikult oli vaja buss kohe peatada. Ühe käeropsuga tõmmati terve kottide hunnik bussist välja ning ühest kotist toodi sini-must-valge lipp lagedale. Et meie seltskond oli selleks ajaks juba teatud asjaolude tõttu ülevoolavalt heas tujus, siis võis rändurite näolt esmapilgul välja lugeda kerget ehmatust. Tont seda teab, kas meie käitumisest või lihtsalt kaaskodanike kohtamisest...

Queulati rahvuspark. Pilvedest paistab rippuv liustik.
Üleval.
Eestlaste kokkutulek Carretera Australil.

24. jaanuar

2009-01-26T03:18:00.001-08:00

Hommik algas suure saju ning tormituultega. Polnud just ideaalne ilm 9 tundi praamis istumiseks. Laev ise oli kõigest 15 autole ning liikus Hornopireni ja Chaiténi liinil. Talvel pidi see ainult korra kuus liikuma ning suvehooajal korra nädalas. Arvestades, et ka kohalikud kasutavad liiklemiseks praami, oli suht hämmastav, et suutsime koha seal broneerida – ilmselt on õnn jätkuvalt meie poolel.

Kui praamisõit möödus sündmustevaeselt ning vihma tõttu polnd suurt näha midagi, siis Chaiténi “linn” ise oli piisav vaatamisväärsus. 10 kuu eest toimus selle kõrval vulkaanipurse, mis kattis kogu linna tuhaga ning saastas kogu looduse, kaasaarvatud veevarud. Mõnetuhandest evakueeritud elanikust on sinna tagasi tulnud elama kõigest paarsada. Tänavad olid kaetud tuhahunnikutega, puud olid elutud ning majad maha jäetud – nagu sõda oleks üle käinud. Kolm Tšiili tüdrukut, kelle me auto peale võtsime, kommenteerisid, et rahvas ei saa tagasi kolida, kuna siinne elanikkond on nii vaene, et neil pole raha elumajade taastamiseks.

Mõnikümmend kilomeetrit edasi ja leidsime ööbimise La Junta linnakesest. Üks lahke naine, kes oli üles kasvatanud oma venna 10 last ning kellele kodu ilmselt oli suureks jäänud, pakkus kodumajutust. Äärmiselt tore inimene – hoolimata sellest, et me vestlustes sõnakestki kaasa ei osanud rääkida, jutustas ta pikalt-laialt meile oma eluloo ja palju muudki – või vähemalt me oletame, et sellest ta rääkis. Kodu ise oli tüüpiline tšiillastele: madalad laed, palju väikseid ruume, diivalite peal kudumid, vabadel pindadel nipsasjakesed, seinad kaunistatud perekonnapiltide ja igasuguste diplomitega. Pole küll minu maitse, aga hubase meeleolu loob kindlasti.

Patagoonia ise on äärmiselt metsik kant. Loodus siinkandis pidi nii lopsakas olema, et iga aasta raiutakse metsadesse matkarajad uuesti, kuna need lihtsalt paari kuuga täiesti kinni kasvavad. Omapärane on veel see, et maastikus näeb hästi palju põletatud platse. Põhjus selles, et kui Carratera Austral (siinne ainuke “maantee”) tehti, pakuti kõikidele kodanikele võimalus tasuta maad saada, kui nad seda harida viitsivad. Ilmselt populaarne meetod siin oli esmalt mets ära põletada ning siis põld või karjamaa peale teha. Hoolimata sellest pakkumisest, on asustus väga hõre. Tšiili elanikud ise ei pidavat siiakanti üldse rändama ning eelistavad puhkuse ajal tihedamalt asustatud paiku. Seda parem meile muidugi – saame nautida inimvaba Patagoonia imeilusat loodust.

P.S. Kui Eestis lendavad taevas ringi pääsukesed, siis siin tiirutavad kondorid ja raisakotkad.

Hüljatud Chaitén

Carretera Austral - ainukene "maantee" Lõuna-Tšiilis.

23. jaanuar

2009-01-26T03:17:00.001-08:00

23. jaanuar oli järjekordne sõidupäev. Mööda kruusateed jõudsime õhtuks Hornopiréni-nimelisse asulasse, kus veetsime öö. Seal oli vaja oodata hommikust praami. Mõni isustas aega filmi vaadates, mõni piljardit mängides. Üleüldse peaks mainima, et kohalik telekava on väga tasemel - umbes paarkümmend kanalit, kust tulevad uuimad sarjad ning kassahitid.

Kohalikud elatist teenimas

Hornopirén õhtul

22. jaanuar

2009-01-26T03:16:00.000-08:00

Ärkasime Puerto Montti agulis. Koht ise oli selline, et bussijuhid autot sinna ööseks jätta ei julgenud – ütleb nii mõndagi.

Päeva südmuseks oli rafting Petrohué jõel. Panime oma telgid La Ensenada külakeses Osorno vulkaani taustal püsti ning peale seda tuldi meile bussiga järgi ja viidi raftingu alguspunkti. Natuke aega riietumiseks ja safety instructionsiteks ning hüppasime kummipaati. Teekond ise oli umbes 10 kilomeetri pikkune ning võttis aega umbes poolteist-kaks tundi. On vist iseenesest mõistetav, et kärestikulisel jõel mägede vahel sõita eriti päikeselisel päeval on ideaalne tegevus. Et oli väga palav ilm, siis meie juhendaja ei saanudki lõpetada lauset “If you want, you can go swimming now...”, sest poole lause pealt oli kogu paaditäis rahvast juba seal samas jões. Õnneks sikutati meid enne kärestikulist osa paati tagasi. Kaldal ootas meid juba pisco sour (kohalik kokteil) ning fotograaf, kes kõik meie kilked jäädvustanud oli. Peale sellist imeilusat käiku metsikusse ja inimtühja loodusesse oli küll natukene kurb tagasi minna campingusse [loe: aedik], kus iga seltskond korraldas poole ööni oma disco. Aga noh – paar jooki ja uni oli jälle kiire tulema. Üleüldse otsustasin, et kaine päeva lükkan edasi määramata aega. Ilmselt tuleb ennast tagasi jõudes AA nimekirja lisada, kuna iga hommik algab õllega, edeneb valge veiniga ja lõppeb piscoga.

Palun teleporteerige mind tagasi siit pimedast ja külmast Eestist... [pildil Osorno vulkaan ja ribana sinab Llanquihue järv]

Telkimisala aedikutes

21. jaanuar

2009-01-22T05:28:00.000-08:00

Ka tänane päev möödus suuremalt jaolt Chiloé saarel. Võiks rääkida pikemalt kohalikust väga omapärasest arhitektuurist, kuid mulle ei lähe eriti puulippidega kaetud majakesed peale – nimelt armastan pigem krohvi. Kirjeldaksin hoopis, kuidas kasvatatakse molluskeid. Et sattusime ühes kõrvalises rannas kokku omanikuga, kellele kuulus sealsetes vetes paiknev kasvandus, siis saime suhteliselt detailse kirjelduse sellest ärist. Põhimõtteliselt on kaks moodust kuidas neid selgrootuid kasvatada: looduslikult ja kunstlikult. Esimese variandi puhul pannakse vette 8-10 meetri kõrgused postid, kuhu külge kinnituvad ookeanis ringi hulpivad molluskid. Kui neid juba posti peale üksjagu kogunenud, siis viib laev selle ära. Halb asi loodusliku kasvatamise juures on see, et elukad kinnituvad posti külge erinevatel aegadel ning seega on nad erinevas vanuses ja neid tuleb sorteerida. Kunstliku meetodi puhul kasvatatakse kusagil eemal valmis 5 mm pikkused loomakesed, kinnitatakse need 10 (!) kilomeetri pikkuse köie külge, pannakse vette ning õigel ajal tõmmatakse nöör välja. Seal kohas, kus meie käisime, kasutati mõlemat meetodit ning kogu kraam saadetakse Belgiasse poolfabrikaadina – pistad poolekilose paki mikrolaineahju ja toit valmis. Naljakas mõelda, et kui lähed Euroopas supermarketisse ning ostad suure raha eest paki mereande, siis tuleb see maailma teisest otsast suvalisest kalurikülast.

Puumajakesed Castro linna stiilis.

20. jaanuar

2009-01-21T02:28:00.001-08:00

20. jaanuar kulus peaasjalikult Puerto Monttis ja Chiloé saarel seiklemiseks. Chiloé saarel külastasime kohalikku austrifarmeri perekonda, kellele kuulus ka rannal asuv restoran. 250 eesti krooni eest sai sellise 4-käigulise delikatesslõunaöögi, et hoia alt. Olen juba jõudnud sinnamaani, et söön elusaid loomi, ehk siis esimeks käiguks toodi kõigile 15 austrit. Sidrun pihku, tapame happega ja ruttu suhu. Vaesekesed – õnneks nad ei kiljunud ega piiksunud hamba all.

Puerto Montti kalaturg

Siin nad ongi - huvitav palju Eestis selline taldrikutäis maksaks...

19. jaanuar

2009-01-20T13:41:00.000-08:00

Päeva eesmärgiks oli jõuda Pucónist Puerto Montti. Kuna vahemaad oli umbes 300 kilomeetri ringis, siis otsustasime mõne ringi naabruses teha. Suur plaan oli minna vaatama küla, millest eelviimase vulkaanipurske ajal laavajõgi üle voolas. Koht ise osutus täiesti tavaliseks asulaks – ei ühtegi põlenud maja ega kivistunud inimkuju. Mis seal siis ikka – kompenseerisime pettumuse kohalikel mägistel kruusateedel ringi tiirutades.

Pealelõunal jõudsime Valdivia nimelisse linnakesse. Tarkadest raamatutest olime varem järgi vaadanud, et Tšiili ilusamaid linnu. Kuna aga bussitäis Ida-Euroopa turiste olid jälle näljased, siis suundusime otse kalaturu juures olevasse restorani, istusime lauda ja hakkasime tellima. Nagu ikka, leidsid tee mu kõhtu kohalikud molluskid – vintske sealiha ja kuiv hapukapsas Eestis saab olema väga ränk üleminek.

Õhtuks jõudsime ilusasse Puerto Varase linnakesse. Kuna reisi peal on juba eriti mugavaks mindud, siis üürisime endale lausa terve maja, mis juhtumisi asus Tšiili suurima järve kaldal, mille taga kõrgus järjekordne vulkaan. Vabandust, et nimesid ei tea – hakkan vist maaliliste vaadetega liialt ära harjuma ning ei viitsi enam tähelepanu pöörata, et mis, kes ja kus.

Kruusateedel seiklemas

Tavapärane lõunasöök

18. jaanuar

2009-01-19T15:25:00.001-08:00

Nagu varem ennustatud, kujunes mu vulkaanivallutusest lihtsalt üks suur allaandmine. Füüsiline vorm oli allapoole igasugust arvestust ning, vere- ja surmamaitse suus, jäi asi umbes 1800 meetri peal katki. Enamus meie grupist rihtisid visalt kraatri poole, kuid siis teatati, et mürgiste gaaside tõttu – vulkaan oli just tollel päeval tossama hakanud – ei lubata kedagi tippu.

Peale taaskord rikkalikku õhtusööki, otsustasime ette võtta 'väiksed' sõidud canopyga. Põhimõtteliselt on kahe mäe vahele tross kinnitatud, siis inimene ühendatakse selle külge ning läheb lennuks. Oioioioii, kui lahe see oli – ma võiks lausa päev otsa seal libiseda. Teekond ise koosnes 6st trossist, millest kõige pikem oli kilomeetri pikkune. Ehk siis Schnelli tiigi ring paari sekundiga. Kokku oli distantsi umbes kolm kilomeetrit. Ütlemata lahe on ühest mäetipust teise kihutada!

Lisaksin veel, et naljaviluks tehtud lubadus, et kõik jõuavad Eestisse tagasi 10kg raskemana, hakkab üha rohkem realiseeritavana tunduma.

Vaade vulkaani nõlvalt

Peaaegu tipus

17. jaanuar

2009-01-18T17:33:00.001-08:00

Hommik algas kuivavas kämpingus. Eelmine õhtu ning öö sadas vihma, seega ei julgenud ilusat ilma oodata, kuid õnneks äratas meid sirav päike. Esimene käik oli vulkaanikoobastesse. Kaasa anti meile ainult hispaania keelt rääkiv giid, seega oskan kõigest kommenteerida, et tegemist Villarica vulkaaniga ning varsti peaks olema see aeg, kus mägi taas purskama hakkab. Koopad ise olid suht ekstreemsed – mitte suuruse mõttes, vaid hoopis valgustuse poolest. Tunnelite lõppu pidi järske astmeid trotsides praktiliselt kobamisi minema. Euroopas selline asi läbi ei läheks...

Peale vulkaanilõõrides koperdamist, suundusime bussijuht Claudio poolt organiseeritud lõunasöögile. Meie võõrustajaks oli kohalik maipuche indiaanlaste perekond, kelle talu asus maaliliste roheliste mägede kõrval türkisssinise jõe ääres – vaade oli igatahes lummav. Toitu serveeriti suveköögis, mille keskel oli lõkke kohale keti otsa riputatud pool lammast. Kogu toit oli kohalike traditsioonide kohaselt valmistatud – laual olid näiteks tuhas küpsetatud kakud ning nisust kääritatud jook machai.

Kõhutäie võrra rikkamana liikusime edasi kuumaveebasseinidesse, kus otseloomulikult tuli ära proovida ka mudaauk. Võib öelda, et olukord pakkus lõbu kõigile – nii meile endile kui ka kohalikele. Vaatepilt, kus eestlased naeru lõkerdades üksteist mudaga loobivad lahutas meelt nii minul, kes ma kogu asja basseini kõrvalt jälgisin, kui ka kohalikel reserveeritud turistidel, kes ilmselt meiesuguseid kloune siinkandis just eriti tihti ei kohta. Viimane naer tõenäoliselt enne ülehomset, kuna homme ootab meid 10-tunnine 'matk' üles Villarica kraatri juurde. Kuna sportlik vorm pole pehmelt öeldes just kiita, siis ennustan surmasoovi kraatri serval, kui ma üldse peaks sinna üles jõudma.

Lõunasöögi onn taustavaadetega

16. jaanuar

2009-01-18T17:31:00.000-08:00

Et tänane päev möödus peaasjalikult punktist A punkti B jõudmiseks (Santa Cruz – Pucón), siis pühendan väikse kirjelduse kohalikule rahvale ja õhkkonnale.

Minu, kui tüüpilise põhjarahva esindaja jaoks (vähemalt temperamendi osas), tunduvad kohalikud inimesed olevat äärmiselt sõbralikud ning vastutulelikud. Kohati tekitab see isegi umbusku – pole ju võimalik, et ilma tagamõtteta ning omakasuta aidatakse ning abistatakse suvaliseid võõraid, kellega peale käte ja jalgade pole võimalik suhelda. Näiteks eile küsisime Santa Cruzis kohaliku käest teed, et jõuda restorani. Algul juhatas ta meid vales suunas, kuid siis paari minuti pärast tuli joostes tagasi, vabandas eksimuse pärast ning juhatas meid õigesse kohta.

Mis välimusse puutub, siis palun mitte lasta ennast seebikatest eksitada – heleda naha ja saleda figuuriga naisterahvaid näeb siin ainult telekas ja reklaamplakatitel. Enamik kohalikku rahvast – vähemalt siin Santiago ümbruses – on indiaanlaste järeltulijad või segaverelised. Kuigi ajaleheputkades on Cosmopolitan täitsa müügis, siis tõenäoliselt selline ajakirjandus väga populaarne pole, kuna kohalikud naised ilmselgelt ei püüdle 00-figuuri poole. Jõudsime järeldusele, et ilmselt sellepärast ongi igas seebikas samad näod, kuna modellifiguuriga naisi lihtsalt napib :) Mis meestesse puutub, siis on mulle ju alati pikkade mustade juustega tüübid meeldinud, niiet kurta ei saa... :P

Puhkuseks on Tšiili ideaalne koht, sest inimesed tunduvad olevat siin õnnelikud ja rahulikud. Närvilist tšiillast on lausa võimatu ette kujutada. Võib öelda, et selline rahulolu on isegi nakkav. Kuigi aega suhtumises võib tuua mõned paralleelid euroopa lõunapoolsemate rahvastega, siis erinevalt kodumandrist, saavad asjad siin ka tehtud ning suhteliselt graafiku kohaselt. Pole nii, et saame kokku kell 4, aga ilmume tegelikult kohale 6ks. Rahulolu, abivalmidus ja täpsus – paremat kombinatsiooni on raske ette kujutada.

Kohalikud Santiago tänavatel

15 jaanuar

2009-01-15T20:18:00.000-08:00

Hommikul oli esimeseks äratajaks eelmise päeva mojitode ja veinide järellainetus. Asutasime ennast varem välja kaubeldud bussi, mis loodetavasti transporteerib meid lõunasse välja. Esimene käik oli Montese veinimõisa. Koht ise oli nagu muinasjutust – viinamarjapõllud, õitsvad roosipõõsad, rohelised muruplatsid, tausal mäed... Tänu kodumaistele tutvustele koheldi meid eriti hästi ning ekskursioon sai põhjalik, hariv ning joovastav. Muu hulgas sai degusteerida 1200-eegust veini. Kui ülejäänud veiniklaasid võis südamerahuga poolikuks jätta, siis selle veini pudel sai viimse tilgani tühjendatud – raha maitse oli ikkagi peaaegu suus ju. Peale degustatsiooni oli meil meeldiv lõunasöök sama mäe nõlval, kus selle ultra premium veini marju korjatakse.

Peale lõunasööki suundusime Vaikse ookeani äärde. Rand ise oli musta liivaga ning suhteliselt kivine. Hoolimata sellest, oli rannaäärne ala rahvast paksult täis ning kõik näisid ilma ja eluolu nautivat. Mind isiklikult erutas kolm korda rohkem “WiFi” silt kohaliku baari uksel – ikkagi kolmas päev juba internetita. :P Hiljem viisid bussijuhid Claudio ja Patricio meid 20km ookeani äärt pidi edasi kohta, mis pidi olema kohalike surfarite paradiis. Ütleme nii, et Stroomi rannas just selliseid laineid ei näe...

Hoolimata sellest, et jõudsime hotelli surmväsinuna pikast päevast, ajas nälg meid liikvele ning veetsime mõne tunni Santa Cruzi restoranikultuuriga tutvudes. Seekord olid menüüs mul teod ja krevetid. Kena täiendus päevasele hobuse- ja veiselihale. Loodetavasti ei harju selle restorani-ja hotelli eluga liiga ära, sest homsest alates plaanime mõnda aega ööd telgis veeta.

Montese veinimõisa degusteerimisruum

14. jaanuar

2009-01-15T12:52:00.000-08:00

Lennureisid Madridini möödusid sündmustevaeselt, seega pikemalt neil peatuma ei hakka. Väikse kirjelduse pühendaksin üleookeani reisi lennukile. Alguses oli küll ahastus suur, kui boarding gate'i juures ootas mingi paarsada inimest. Lootused ennast horisontaali visata luhtusid sekundi pealt. Õnneks vajus mu nägu rõõmule, kui sisenesin lennukisse. Igal istmel oma ekraan puldiga, kus piisavalt palju nuppe. Lisaks ootas igal istmel reisijat oma padi ja tekk. Jagati kõrva- ja silmaklappe ning mis peamine – toite serveeriti keraamilistest nõudest. Õhtusöögi ajal täitus kurku tühjendatud veiniklaas imekombel. Pardakompuutrist sai jälgida filme alates Die Hard 4-st CSI-ni, kuulata mussi, õppida hiina keelt, mängida kõrvalistujatega mänge jne. Puhas luksus, arvestades, et tavaliselt reisin Easyjeti ja Ryanairi rotilennukitega. Poole päevane lennureis inspireerib mind raudselt tagasi tulles kirjutama raamatu “100 ja 1 asendit lennukitoolil magamiseks”.

Hommikune Santiago tervitas meid esialgu kõigest 20 kraadiga. Esimene tegu Tšiili pinnal oli lonks valget veini jääga – paremat ei oskagi tahta. Ees ootas meid poole tunnine bussireis kesklinna. Kogu Santiago õitseb ning on roheline – kõik raske töö tulemus, kuna linn asub keset kõrbe. Kui hoolikalt vaadata, leiab iga puu alt veevooliku. Seadsime end hostelis sisse ning peale seda läksime linna peale. Lõpuks jõudsime välja kalaturule. Oioioio, kui lahe – lettidel oli kõike alates veel liigutavatest austritest ja krabidest lõpetades sadade kaheksajalgadega. Lõunastasime sealsamas kalaturu restoranis, kus serveeriti tšiili õlle kõrvale kaks vaagnatäit kõiksugu kohalikke mereelukaid. Neist ära tundsin ainult krevetid ning kaheksajalad. Ülejäänud olid tundmatu kraam. Taustaks mängis kohalik mehike oma flamenco kitarriga. Nagu päris seebikas.

Edasi suundusime kohtama ühe naisterahvaga, kellega Igor ja Jaak olid päev varem tutvunud. Naine organiseeris meile kõigest 6000 eeku per face bussi Ushuaiani. Suht raske uskuda, et suvalisest baarist on võimalik leida inimene, kes oskab inglise keelt ja kellel just juhtub olema paar tuttavat bussijuhti, kel vaba 3 nädalat.

Õhtul läksime linna peale night lifeiga tutvuma. Taaskord sai 100 krooni eest süüa nagu kuningas kunagi. Menüüs endiselt kõiksugu mereelukad. Kõhud täis, suundusime mojitosid jooma. Ise ei oska kommenteerida, kuna puudub võrdlusmoment, kuid kõigi teiste suust kostus, et nii head mojitot meie kodusel poolkeral on võimatu saada.

Hosteli siseõu - tervitusi paradiisist.

13. jaanuar

2009-01-10T00:55:00.001-08:00

Kotid lõpuks pakitud. Ennustan, et esimesed unustatud asjad tulevad meelde juba taksos.

Grande plan oli terve lennukis olemise aeg sisustada filmide vaatamisega. Õnneks mu spetsiaalselt ostetud läpakas keeldus videofaile mängimast ning kuna lennukini on liiga vähe aega ja uni magusam, siis panen kõik meelelahutuslootused raamatule. Parem oleks, et hea on!

Igatahes soovitan kõigile teistelegi pakkimine alati viimasele hetkele jätta. Uskuge mind - rõõmu kui palju! Hea trenn ka, sest kuna asjade paigutus kotis pole läbi mõeldud, siis läheb käiku vana hea suru-kuis-jaksad meetod.

p.s. Nende kottide järgi võib mind Lõuna-Ameerikas ära tunda.