21. jaanuar

Ka tänane päev möödus suuremalt jaolt Chiloé saarel. Võiks rääkida pikemalt kohalikust väga omapärasest arhitektuurist, kuid mulle ei lähe eriti puulippidega kaetud majakesed peale – nimelt armastan pigem krohvi. Kirjeldaksin hoopis, kuidas kasvatatakse molluskeid. Et sattusime ühes kõrvalises rannas kokku omanikuga, kellele kuulus sealsetes vetes paiknev kasvandus, siis saime suhteliselt detailse kirjelduse sellest ärist. Põhimõtteliselt on kaks moodust kuidas neid selgrootuid kasvatada: looduslikult ja kunstlikult. Esimese variandi puhul pannakse vette 8-10 meetri kõrgused postid, kuhu külge kinnituvad ookeanis ringi hulpivad molluskid. Kui neid juba posti peale üksjagu kogunenud, siis viib laev selle ära. Halb asi loodusliku kasvatamise juures on see, et elukad kinnituvad posti külge erinevatel aegadel ning seega on nad erinevas vanuses ja neid tuleb sorteerida. Kunstliku meetodi puhul kasvatatakse kusagil eemal valmis 5 mm pikkused loomakesed, kinnitatakse need 10 (!) kilomeetri pikkuse köie külge, pannakse vette ning õigel ajal tõmmatakse nöör välja. Seal kohas, kus meie käisime, kasutati mõlemat meetodit ning kogu kraam saadetakse Belgiasse poolfabrikaadina – pistad poolekilose paki mikrolaineahju ja toit valmis. Naljakas mõelda, et kui lähed Euroopas supermarketisse ning ostad suure raha eest paki mereande, siis tuleb see maailma teisest otsast suvalisest kalurikülast.

Puumajakesed Castro linna stiilis.