Lõpetuseks

Lõppsõnaga saadan tänusõnad reisiseltskonnale.

(alphabetically ordered)
Igor
Indrek
Jaak
Jaan
Leane
Margit
Mari
Riho

Suurimad tänud teile, et tegite reisi 100 korda meeldivamaks ja 10 korda põnevamaks, kui olin julgenud loota. Just tänu teile kujunes ratastel läbitud 6000 kilomeetrit ning lennates mööda saadetud mõned päevad unustamatuteks, lõbusateks ning pingevabadeks - rohkem ei saagi ühelt reisilt tahta.

Perito Moreno liustikul

6. veebruar

Pool päeva hiljem lennukisse istumisest ja "juba" maandusime Euroopa pinnal. Madridis sai kivipõrandal paar tundi uneletud ning siis juba Stockholmi, kus meid ees ootas väike pagasipõnevus. Nimelt tegime check-ini Buenos Aireses, kust väidetavalt pidid pakid edasi liikuma otse Tallinnasse. Kogemata aga juhtus nii, et seitsmest kotist neli ringlesid Stockholmi pagasilintidel. Segadust kui palju - kus teiste kotid on? Kinnitati, et need, mis välja ei ilmunud, lähevad siiski otse Tallinnasse. Egas siis midagi - kobisime lennukisse heas lootuses, et paari tunni pärast võib oma asju näha. Mida aga koju jõudes polnud, oli mu pagas. Oh seda põnevust! - ehk on asjad ikka veel Buenos Aireses või hoopis Madridis või siis Stockholmis. Andsin siis oma kontaktandmed ning suundusin tühjade kätega kodu poole rõõmustades, et vähemalt on raha (kuigi tunduvalt vähem kui Eestist lahkudes), pass ja tervis alles. Peale kosutavat saunas käiku - ilmselt pole ma kunagi kuumas istumisest nii palju rõõmu tundnud - ning paari õlu, helises uksekell ning kuller tõi mu Stockholmi jäänud pagasi ära. Lõpp hea, kõik hea.

5. veebruar

Maraton alga! Peale pakkimisrohket hommikut võtsime taksod ning lahkusime läbi Buenos Airese Musta- ja Lasnamägede kaudu rahvusvahelisesse lennujaama. Ees ootas tagasihoidlik 12-tunnine lennureis Euroopasse. Soovitus - kui üleookeanilistel reisidel on valida kas LANi või Iberia lennufirmade vahel, siis eelistage esimest. Isiklikust telekast polnd enam haisugi, seega tuli leppida üldpakutava programmiga. Et konjakit ja viskit ei pakutud, siis tuli hävitada topeltkoguses veini, et uni tuleks.

4. veebruar

Päeva suurplaaniks oli pikalt oodatud loomaaia külastus. Asi kiskus juba siis viltu, kui aknast välja piiludes siras vastu päike ning soe õhupahvakas mattis hinge - polnud just ideaalne ilm pikkadeks jalutuskäikudeks. Olles end kohalikus pizzerias tankinud järjekordse jahu-vee-muna tootega, suundusime kliima poolest sauna meenutavasse metroosse ning sõitsime Plaza Italia peatusse, mille lähedal asus loomaaed. Kahjuks valmistas külastuskäik mulle pettumuse - tundus, et loomadele mõeldud puurid, mis 120 aastat tagasi ehitatud olid, on püsinud muutumatuna tänapäevani. Betoon, teras ja mõned palmid võib valida märksõnadeks iseloomustamaks Buenos Airese zooparki.

Peale kiiret ja kuumuse tõttu rohkelt energiat nõudvat tuuri loomaaias, võtsime sammud esimese õlleka poole, kus oli konditsioneer. Leidsime koha, kus aeg näis olevat paarikümneks aastaks seiskunud. Et tegemist oli saksapärase õllekaga - ise küll kahtlustan, et hiilgeaegadel oli see pigem kohvik -, siis rippusid seintel vähemalt 20 aastat vanad Lufthansa plakatid ning baaririiulit kaunistas jahi-teemaline puitnikerdis. Klienditeenindajad olid Buenos Airese kombe kohaselt soliidses eas kikilipsudega vanahärrad. Väga armas oli neist meid mitte välja tapva kuumuse kätte visata, hoolimata sellest, et sadasime just siis sisse, kui nad hakkasid einestama ning kohta sulgema.

Õhtupoole naasesime sööma kohta, kus olime üle-eelmisel ööl einestanud. Taaskord sai magu välja venitatud ning söök rohke alkoholiga alla loputatud. Kahjuks oli see viimane korralik toidukord, sest järgmine päev ootab meid ees ainult lennukis pakutav kuiv mini-toit.

Kapibaarad Buenos Airese loomaaias

2 jooki 1 hinnaga siiski...

3. veebruar

3. veebruaril nägime Buenos Airest esmaskordselt päevavalguses. Tänaval liigeldes tuleb hoolikalt jälgida, kuhu astuda, sest koerasitajunnid moodustavad igal pool korraliku miinivälja. Hoolimata sellest, on Hea Õhu linn meeldivalt euroopa-pärase välimuse ning lõuna-ameerikaliku elutempoga. Ainsana näib kiire olevat autojuhtidel, kellel pole kunagi aega ühtegi jalakäiat üle tee lasta.

Päev ise oli klassikaline Ida-Euroopa turisti kavva kuuluv: lõunal jalutuskäik linna vaatamisväärsuste juures, õhtu restoranis, millele järgnes paar kokteili kohalikus baaris.

Hoiatus: Lõuna-Ameerikas ei kasutata kokteilide segamiseks mõõtetopsikuid. Nad lihtsalt kallavad pool klaasi alksi täis ja panevad sutsu muud jooki peale. Suhteliselt ohtlik värk, kui on kalduvus õhtu jooksul erinevaid kokteile juua.

Raamatupood kesklinnas
Lovely little balcony San Telmo linnaosas

2. veebruar

Lõpuks ometi tsivilisatsioon! Ehk siis Buenos Aires tervitas meid 30 kraadi ja äikesetormiga.

Olles pakid tubadesse ära visanud, suundusime suurlinna ööelu uurima. Hostel juhtus olevat just õiges kohas - läheduses oli lugematul hulgal baare, restorane ja kohvikuid, kus oli väga mõnus istuda. Söömiseks valisime endale restorani, mis osutus tõeliseks pärliks - nii hõrku liha polnud ammu saanud. Teisalt võttes - kui Buenos Aireses ei saa korralikult tehtud liha, siis ei saa seda vist ilmselt kusagil maailmas.

Peale restoraniskäiku ning paari kokteili kõrvalbaaris, suundus enamik seltskonda tagasi hosteli, kus uni saabus hoolimata palavusest silmapilkselt.

Feast Buenos Airese stiilis.

1. veebruar

Käisime laevaga kruiisimas maailmalõpu majaka juures. Tee peale jäid mõned saarekesed, mis hõivatud nii kormoranide kui ka merilõvide poolt. Sinna peale meid arusaadavatel põhjustel küll ei lastud, kuid saime jalutada saarekesel, kus kunagi elasid yamana indiaanlased. Kuigi sealne kliima on Eestist ainult väheke soojem, siis ometigi käisid kohalikud põlisasukad kunagi ringi ihualasti, kattes end vaid hülge või merelõvide rasvaga. Valge inimese poolt toodud "kultuuri" ja haiguste tõttu on aga nad praktiliselt välja surnud, sest tänapäeval on alles ainult üks puhastverd vana naisterahvas.

P.S. Jätsime kohalikku iiri pubisse Eesti lipu. Kes maailma lõppu satub, visaku pilk peale.

Seal, kus Atlandi ja Vaikne ookean kohtuvad

Merilõvi Beagle'i kanalis

31. jaanuar

Hommikupoole jõudsime maailma kõige lõunapoolsemasse linna - Ushuaiasse, mis reklaamib end maailma lõpuna hoolimata sellest, et veel lõunasse jääb Tšiili territooriumil asuv Puerto Williamsi linn. Peatänaval on üks turismipood teises kinni ning neist saab osta kõikvõimalikku turistipudi, millele on peale kirjutatud "Fin del Mundo". Ja kui maailmalõpu silti asjal peal pole, siis mõni pingviinipilt ikka...

Õhtul telkisime viimast korda ja sedapuhku Tierra del Fuego rahvuspargis. Minu rõõmuks kalpsasid telkide vahel ringi jänesed, kes peost saia sõid.

Ka kohalikud ei usu maailma lõpu teemat [tõlk. See pole lõpp. Ushuaia]

30. jaanuar

Hoolimata bussijuhtide vastumeelsusest sõita kruusateedel, suutsime lõpuks eelneval õhtul läbi suruda oma plaani pingviine vaatama minna. Vaatluspaiga nimeks oli Seno Otway. Kui ma olen tavaliselt loodusfilmides harjunud pingviine nägema jäämägede ja kaljude vahel, siis oli mõnevõrra kummaline vaadata neid linde rohumätaste alla urge kaevamas. Praegusel perioodil on väikestel pingviinidel aeg oma sulestik ära vahetada – nagu Pepe ja Lolo multikas, moodustasid noored omaette grupi.

Peale tunnist jalutuskäiku pingviinide keskel, vajutasime gaasi jälle põhja ning sõitsime edasi. Et päev varem tehtud plaan, mille kohaselt oleksime pidanud Ushuaiasse jõudma, jäi teostatamatuks, siis suundusime Rio Grande linna suunas. Suur oli bussijuhtide üllatus, kui palusime 10 km enne linna bussi peatada, et saaksime keset tühermaad oma kotid maha laduda ning sinna telkima jääda. Üleüldse tundub, et kohalik elanikkond valiks igal juhul enne duši ja teleka kui metsiku looduse ning telkimise. Telkimine nende mõistes on aedikuga campinguala, kuhu peavad olema eraldi ehitatud majad duširuumide ja vetsudega.

Kohalik jänku

Pingud kah

29. jaanuar

Tšiiliiiii!!!! - lõpuks ometi tagasi. Et tänane päev möödus taaskord ainult bussis, siis seekord jagan praktilist infot piiri ületamise kohta. Et Tšiili ja Argentiina omavahel just kõige paremini läbi ei saa, siis on mõeldud välja hulk protseduure, et teha piiriületamine võimalikult ebameeldivaks. Kui üürite sõiduvahendi palgatud juhtidega, siis tuleb kolm päeva ette teatada, kus punktis teise riiki sisenetakse, et kogu paberiamajandus saaks selleks ajaks korda tehtud. Turist võib vist niisama edasi-tagasi käia, aga töökohustuste täitmisel tuleb varakult kõik paika panna. Nii Tšiilis kui Argentiinas on piirangud toiduainete ning muu loodusliku materjali sissetoomisele. Tšiili puhul on seadused mõnevõrra rangemad – keelatud on kõik puu- ja köögiviljad, lihatooted, seemned, pähklid jne ehk siis kõige üldisemalt – töötlemata või kergelt töödeldud taimsed ja loomsed produktid. Piiripunktis antakse peotäis ankeete, mis kõik tuleb ära täita. Ühed on migratsiooni kohta ning teised tolli (põhiliselt siiski toiduainete sisseveo) kohta. Et kõikides piiripunktides on topeltkontroll, siis kulus meil täna piiri ületamiseks kolm tundi. Loodetavasti homme läheb libedamalt – väljume viimast korda Tšiilist ning sõidame Argentiinasse. Siit Punta Arenasest, kus täna ööbime, peaks homme õhtuks jõudma Ushuaiasse, mis on meie viimne peatuspaik enne Buenos Airest.