15. juuni

Enne Biškekist lahkumist jõudsime läbi käia linna idapoolses osas olevast Oshi bazaarist. Kahjuks peale toiduainete seal midagi kohalikku polnud – absoluutselt kõik (kaasaarvatud Kirgiisia suveniirid) on imporditud Hiinast.

Lõuna paiku sõitsime maršrutkaga Kochkori linnakesse. Kuna sinna jõudes olime vist väga eksinud nägudega, siis tuli meie juurde üks kohalik naine Fatima oma abi pakkuma. Kuuldes, et konkreetset plaani pole ning öömaja ka mitte, lubas ta midagi korraldada. Senikaua viis ta meid enda koju, mis ühtlasi oli ka väike manufaktuur, kus kohalikke käsitööesemeid tehakse. Seal võeti vastu ka turismigruppe, kellele kohalikke traditsioone tutvustatakse. Sel päeval meil vedas ning saime tasuta pealt vaadata, kuidas prantsuse pensionäridele Kirgiisia vildivaipade tegemist demonstreeriti. Protsessil on mitmeid etappe alates villa töötlemisest lõpetades tikandite kinnitamisega. Umbes 2x3 m suuruse vaiba tegemiseks läheb ühel naisel (mehed käsitööga ei tegele) aega üks aasta.

Peale demonstratsiooni ootas meid tagahoovis olevas jurtas traditsiooniline õhtusöök. Kindasti oli igal toidul oma spetsiaalne nimi, kuid mulle jäi meelde ainult bešbarmak – nuudlid ja liha põhimõtteliselt. Tšai ka :) Moosid on igalpool Kirgiisias ülihead.

 Pildid: Oshi bazaar, Kirgiisia rahvusmustritega tikitud seinakatted, õhtusöök jurtas

14. juuni

Kuna terve päev oli planeeritud Biškeki jaoks, siis premeerisin ennast pika unega. Lõuna paiku läksin linnatänavatele ’hommikusööki’ otsima. Kohvikutes serveeritakse endiselt putru, boonuseks võisilm. Mannapuder ja kannutäis teed maksid peatänaval 14EEK. Suundusime edasi Chuy tänavat mööda postkontorisse. Igaks juhuks oli postkontor hoolikalt ära peidetud ühte suurde majasse Chuy avenüül. Kusagilt kõrvaluksest sisse minnes ja hämaraid koridore läbides, avaneb ruum kolme erineva kassaga. Postkaartidele marke ei pandud, ainult tembeldati ära ja visati mingisse kasti laua all.

Et pealelõunaks oli temperatuur juba tõusnud kusagile 40 kraadi kanti, siis tundusid igal tänavanurgal olevad joogiputkad eriti ahvatlevad. Esimene jook (Maksym Shoro nimeline), mida proovisin, kujutas endast vedelikku, mille koostisosadeks vesi, loomarasv, jahu, pärm, sool ja oder. Üle poole lonksu ma seda kahjuks juua ei suutnud – pole soolaste jookidega harjunud. Teine jook, mis ostsin, oli Tan – soolane ja gaseeritud hapupiim. Ei läinud seegi kõrist alla. Tuli tavalise vee ja Coca-Cola juurde jääda. Jookidest veel: õlu maksab poes 13EEK ja need on ainult vene omad. Kõige odavam pooleliitrine viin, mis nägin, maksis 14EEK, korraliku saab 30 EEKi eest.

Õhtuhämaruses suundusime Jalalabadi-nimelisse restorani/tšaihanaasse, kus üks hollandi ajakirjanik õhtusöögi oma tööandja kulul välja tegi. Šašlõkivarda hind oli näiteks 28EEK, salat 12EEK, kannutäis teed 4EEK.

Linnatänavad Biškekis olid rahulikud, kui mitte arvestada patrullivate politseiautode sireene...

 Pildid: Ala-Too väljak ja jook nimega Maksym Shoro

13. juuni

Enne ühikast lahkumist kontrolliti ikka, et ega midagi toast pihta pole pandud. Nende pettumuseks olid kõik kaks voodilina ja 50 tühja klaaspurki alles – rohkem toast võtta lihtsalt polnd midagi. Küll aga tabas administraatori silm ära maha kukkunud kommipaberi, mille ma pidin isiklikult majast välja viima. Igatahes suundusime kohe hommikul Sairani bussijaama, kus hoolimata pühapäevasest päevast väga palju busse/ maršrutkasid liikus. 1000KZT (~128EEK) saime pileti Biškeki. Graafikuid minibussidel ja taksodel pole – minnakse siis, kui sõiduvahend täis. Maršrutkas oli isegi LCD teler – näidati filmi Ljubov Morkov I ja II  - vene komöödia, kus naine ärkab ükspäev oma mehe kehas ja mees oma naise kehas. Teises osas ärkavad vanemad üksäkki oma laste kehades üles. Kuna mu vene keel on nõrk ja mu reisikaaslane sõnakesti kohalikku keelt ei valda, siis olime ainsad, kes järgnenud nelja tunni jooksul naerda ei lõkerdanud (kuigi ma kahtlen, kas need filmid aru saades nüüd niiiii naljakad oleks olnud).

Kõrgõzstani piirivalvur küsis, et kui ma Eestist pärit olen, siis miks ma vene keeles ei räägi...

Biškekis algas maraton – otsisime 35-kraadises kuumuses külalistemaja, mida polnud olemas. Olin varemalt internetist kuulutuse leidnud aadressiga, kuid tänav sai enne otsa, kui antud majanumber oleks tulnud. Juurde lisatud telefoninumbrilt saime vastuse „Mis te sellelt numbrilt üldse tahate?!?!“. Küsisime kohalikust poest abi ning üks lahke naine lubas aidata öömaja otsida. Vahepeal kostitas ta meid enda tagasihoidlikus kodus ja näitas pildialbumeid oma lastest. Kuigi ta maja oli Biškeki peatänavast vaid 2-3 kvartalit eemal, siis jooksid hoovis ringi kuked-kanad, kusagilt oli kosta määgimist.

Öömajadega Biškekis on olukord sutsu parem kui Almatas, kuid mitte oluliselt. Esimeses kohas küsiti 50$ kahese toa eest. Teises kohas küsiti samuti 50$, kuid kauplesime selle alla 40$ peale ja kuna enam edasi liikuda raskete kottidega ei jõudnud, jäime Radisoni nimelisse külalistemajja, mida pidas Biškeki vist kõige lahkem naine. Ta oli meile teise ema eest (tema enda sõnad). Õhtu vestlusteemaks olid loomulikult sündmused Oshis...

Pildid: Ratsamonument Biškeki kontserdimaja ees ja Radisoni külalistemaja pooleli oleva tšaihanaaga.

12. juuni

Almatasse jõudsime varahommikul. Kaupesime taksojuhilt lennujaamas hinna 5000 tengelt 2000 peale (~171EEK). Rongijaamas aga enam ta meid taksost välja ei lasknud ja nõudis sõidu eest 3000 kohalikku raha. Väike hoiatus siia - Almata taksojuhid on vist kõige nahaalsemad inimesed üldse. Igatahes kui me enam vaielda ei jaksanud, maksime need ekstra 1000 juurde ja kadusime hosteli otsima. Lonely Planeti kohaselt olevat raudteejaamas hostel. Kahjuks oli administraator teadmata ajaks puhkama läinud ja nii pidime endale öömaja (tegelikult oli vaja ainult hommikul paar tundi magada) tänavalt leidma. Lõpuks saime toa mingisse tühja korterisse 5000 tenge eest. Sooja vett polnud ja vetsupaberi asemel ajaleht.

Lõuna paiku hakkasime otsima teist öömaja. Lõpuks leidsime ühika, kuid kuna neil vabu ruume polnud, siis anti meie kasutusse ühe töötaja tuba, milles ainult üks voodi. Ehk siis – pidin põrandal magama. Õnneks olin kaasa võtnud magamiskoti. Põrandakoha eest küsiti muidugi sama palju raha kui voodi eest – 1000KZT (~89EEK). Kes hosteliäri tahab teha, siis palun – Kasahstanis saaks rikkaks. Seal pole mitte ühtegi odavamapoolset hosteli. Kasahhid ise ööbivad oma sugulaste juures ja ärikad kallites hotellides. Vahepealne variant absoluutselt puudub.

Almata ise on suhteliselt kena linn, kuid minu meelest mitte midagi erilist. Peale päikseloojangut sõitsime 1500KZT (~128EEK) eest Koktobe mäe otsa, kust nägi tervet öist linna. Tundus, et Almata on väga laiali vajunud – igatahes ülevalt tundus see hiiglaslik. Mäe otsas oli terve meelelahutuspark alates diskolavast lõpetades loomaaiaga. Kahjuks aga kohalikud ei taipa loomi pildistades fotokalt välku ära võtta. Eriti kurb on see öösel...

Pildid: Almata Koktobe mäelt ja üks linna miljonist purskaevust