28. jaanuar

28. jaanuari nii-öelda tähtsündmus oli liustikule ronimine. El Calafatest paarkümmend kilomeetrit edasi on Los Claciarese nimeline rahvuspark, mille territooriumil asetseb Perito Moreno liustik. Esmalt sõidutati meid väikese ringiga üle järve liustiku eest mööda, et saaks ohtralt turistipilte teha. Kohustuslikud klõpsud tehtud, suunati seltskond juba kaldalt eemal asetseva jää juurde. Iga matkaja saabaste külge kinnitati kellegi kodus kokku keevitatud kassid – väga loominguline igatahes. Nendega trampisime siis üles jää otsa, mis lähedalt vaadates oli tunduvalt porisem, kui mõnesaja meetri pealt. Ühe laugema koha peal ootas ronijaid lauake viskipudelitega. Pole vist palju vaja mõistatada, kust saime jääd klaasidesse. Trip ise koos paadisõitudega kestis neli tundi ning kasseeriti selle eest umbes 1500 eesti krooni – Argentiina on jätkuvalt kallis.

Õhtul jõudsime taaskord Atlandi ookeani äärde. Seekord Rio Gallegose linna. Pole paha – oleme siin Vaikse ja Atlandi ookeani vahelt viimase paari päeva jooksul kolm korda tiirutanud. Homme vist püsime siinpool mandriosas. Plaanis on pingviinidele külla minna – meeldiv vaheldus, kuid kahjuks läheb sinna ainult kruusatee. Samas vahet eriti pole, kuna viimased 3 päeva nuuskan/hingan nagunii ainult tolmu. Homme on ka lisaks pidupäev, sest jõuame tagasi Tšiili territooriumile.

Sealt ülevalt...

Patagoonia

26. jaanuar

Täna jõudsime Tšiilist Argentiinasse – nagu oleks tulnud paradiisist põrgusse. Eelarvamus Argentiinast tekkis juba siis, kui bussijuhtidel oli enne piiri ületamist vaja alkopoodi saada – selgus, et siinpool Andide mäestikku käivad asjaajamised kingitustega. Lisaks ametivõimude erinevale suhtumisele, on ka vaade aknast välja hoopis teistsugune. Kui Tšiilis oli teede kõrval lopsakas läbitungimatu džungel, siis Argentiinas on meid siiamaani tervitanud ainult sadade kilomeetrite kaupa elutut pampat. Maantee kujutas endast lihtsalt sirget lõiku, kust mättad olid välja juuritud – ei ühtegi põõsast ega puud. Siin Atlandi ookeani juures Caleta Olivia linnakese juures, kuhu õhtuks välja jõudsime, täiendavad tühja maastiku mõnevõrra nafta puurkaevud. Linnad gauchode maal on ka totaalselt teistsugused Tšiili omadest. Rohtu kasvanud varemed, maha koorunud krohv, seintele soditud graffiti – tundub, et sõidame agulist agulisse. Poelettidel on valik muutunud üsna kesiseks ning bussitäie eestlaste suureks kurvastuseks pole piscot enam üldse. Igatsen Tšiilit...

Nii juhtub, kui ära eksid siin...
Guanaakod kaunistamas maailma igavaimat maastikku

25. jaanuar

Oleme tõenäoliselt jõudmas reisi sellisesse etappi, kus rohkem aega tuleb veeta bussis kui väljaspool seda. Praeguse plaani järgi peaksime järgi jäänud nädala ajaga suutma läbida paartuhat kilomeetrit. Euroopas täiesti teostatav, kuid kahjuks siinse mandri lõunaosas pole asfalt eriti populaarne teekate ja kruusateed võtavad oma olematu seisundi või siis teetööde tõttu rohkem aega, kui võiks. Eks näis – homme hakkame ilmselt bussijuhte piitsutama. Ega mul väga kahju polekski, kui siia jääma peaks. Me juba jagasime seltskonna vahel ära, et kes hakkab mida tegema elatise teenimiseks – austrikasvatus, ekstreemspordi tuurid jne. Minu ülesandeks on veinimõis.

Päev ise möödus suhteliselt kiirelt. Plaan oli ideaalis õhtuks Argentiinasse välja jõuda Coihaique linnakese juurest, kuid kahjuks suutsime läbida ainult 200 kilomeetrise vahemaa. Carretera Australil jäi me tee peale Queulati rahvuspark, mille territooriumil oli rippuv liustik. Kuna me polnud ennast tükk aega korralikult liigutanud, siis tundus väike jalutuskäik olevat hea idee. Tund aega mäkke tõusu tasus ennast täiesti ära, sest olime tunnistajaks, kuidas ülevalt liustikult murdus tükike jääd ning see täie jõuga ülevalt kaljult alla sadas. Kummaline, et siiamaani olen kogenud ainult heli- ja valguskiiruse erinevust äikese puhul. Liustikul oli ka nii, et kõigepealt nägime, kuidas kogu kupatus alla sadas ning alles siis – kui olime jõudnud juba kaamerad ja fotokad välja tirida – jõudis meieni heli (ehk siis vali mürin, mida vabalt äikesega võrrelda saab). Vägev värk igastahes – ootan põnevuega Perito Moreno liustikku, kuhu me pidime minema kajakidega sõitma (kõige viimase plaani kohaselt).

Et matk oli väsitav – vähemalt minu jaoks – ning päev otsa oldi ainult paari võileiva peal elatud, siis hakkas bussis ringi käiv pisco/õlu/vein eriti hästi pähe. Just siis, kui terve bussitäis juba mitmeteistkümnendat minutit hüsteeriliselt naermas oli, sõitsime mööda eesti ränduritest. Hämmastav lausa – maailma teine ots ja me näeme inimesi oma vaevu pooleteist miljonilisest populatsioonist! Otseloomulikult oli vaja buss kohe peatada. Ühe käeropsuga tõmmati terve kottide hunnik bussist välja ning ühest kotist toodi sini-must-valge lipp lagedale. Et meie seltskond oli selleks ajaks juba teatud asjaolude tõttu ülevoolavalt heas tujus, siis võis rändurite näolt esmapilgul välja lugeda kerget ehmatust. Tont seda teab, kas meie käitumisest või lihtsalt kaaskodanike kohtamisest...

Queulati rahvuspark. Pilvedest paistab rippuv liustik.
Üleval.
Eestlaste kokkutulek Carretera Australil.

24. jaanuar

Hommik algas suure saju ning tormituultega. Polnud just ideaalne ilm 9 tundi praamis istumiseks. Laev ise oli kõigest 15 autole ning liikus Hornopireni ja Chaiténi liinil. Talvel pidi see ainult korra kuus liikuma ning suvehooajal korra nädalas. Arvestades, et ka kohalikud kasutavad liiklemiseks praami, oli suht hämmastav, et suutsime koha seal broneerida – ilmselt on õnn jätkuvalt meie poolel.

Kui praamisõit möödus sündmustevaeselt ning vihma tõttu polnd suurt näha midagi, siis Chaiténi “linn” ise oli piisav vaatamisväärsus. 10 kuu eest toimus selle kõrval vulkaanipurse, mis kattis kogu linna tuhaga ning saastas kogu looduse, kaasaarvatud veevarud. Mõnetuhandest evakueeritud elanikust on sinna tagasi tulnud elama kõigest paarsada. Tänavad olid kaetud tuhahunnikutega, puud olid elutud ning majad maha jäetud – nagu sõda oleks üle käinud. Kolm Tšiili tüdrukut, kelle me auto peale võtsime, kommenteerisid, et rahvas ei saa tagasi kolida, kuna siinne elanikkond on nii vaene, et neil pole raha elumajade taastamiseks.

Mõnikümmend kilomeetrit edasi ja leidsime ööbimise La Junta linnakesest. Üks lahke naine, kes oli üles kasvatanud oma venna 10 last ning kellele kodu ilmselt oli suureks jäänud, pakkus kodumajutust. Äärmiselt tore inimene – hoolimata sellest, et me vestlustes sõnakestki kaasa ei osanud rääkida, jutustas ta pikalt-laialt meile oma eluloo ja palju muudki – või vähemalt me oletame, et sellest ta rääkis. Kodu ise oli tüüpiline tšiillastele: madalad laed, palju väikseid ruume, diivalite peal kudumid, vabadel pindadel nipsasjakesed, seinad kaunistatud perekonnapiltide ja igasuguste diplomitega. Pole küll minu maitse, aga hubase meeleolu loob kindlasti.

Patagoonia ise on äärmiselt metsik kant. Loodus siinkandis pidi nii lopsakas olema, et iga aasta raiutakse metsadesse matkarajad uuesti, kuna need lihtsalt paari kuuga täiesti kinni kasvavad. Omapärane on veel see, et maastikus näeb hästi palju põletatud platse. Põhjus selles, et kui Carratera Austral (siinne ainuke “maantee”) tehti, pakuti kõikidele kodanikele võimalus tasuta maad saada, kui nad seda harida viitsivad. Ilmselt populaarne meetod siin oli esmalt mets ära põletada ning siis põld või karjamaa peale teha. Hoolimata sellest pakkumisest, on asustus väga hõre. Tšiili elanikud ise ei pidavat siiakanti üldse rändama ning eelistavad puhkuse ajal tihedamalt asustatud paiku. Seda parem meile muidugi – saame nautida inimvaba Patagoonia imeilusat loodust.

P.S. Kui Eestis lendavad taevas ringi pääsukesed, siis siin tiirutavad kondorid ja raisakotkad.

Hüljatud Chaitén

Carretera Austral - ainukene "maantee" Lõuna-Tšiilis.

23. jaanuar

23. jaanuar oli järjekordne sõidupäev. Mööda kruusateed jõudsime õhtuks Hornopiréni-nimelisse asulasse, kus veetsime öö. Seal oli vaja oodata hommikust praami. Mõni isustas aega filmi vaadates, mõni piljardit mängides. Üleüldse peaks mainima, et kohalik telekava on väga tasemel - umbes paarkümmend kanalit, kust tulevad uuimad sarjad ning kassahitid.

Kohalikud elatist teenimas

Hornopirén õhtul

22. jaanuar

Ärkasime Puerto Montti agulis. Koht ise oli selline, et bussijuhid autot sinna ööseks jätta ei julgenud – ütleb nii mõndagi.

Päeva südmuseks oli rafting Petrohué jõel. Panime oma telgid La Ensenada külakeses Osorno vulkaani taustal püsti ning peale seda tuldi meile bussiga järgi ja viidi raftingu alguspunkti. Natuke aega riietumiseks ja safety instructionsiteks ning hüppasime kummipaati. Teekond ise oli umbes 10 kilomeetri pikkune ning võttis aega umbes poolteist-kaks tundi. On vist iseenesest mõistetav, et kärestikulisel jõel mägede vahel sõita eriti päikeselisel päeval on ideaalne tegevus. Et oli väga palav ilm, siis meie juhendaja ei saanudki lõpetada lauset “If you want, you can go swimming now...”, sest poole lause pealt oli kogu paaditäis rahvast juba seal samas jões. Õnneks sikutati meid enne kärestikulist osa paati tagasi. Kaldal ootas meid juba pisco sour (kohalik kokteil) ning fotograaf, kes kõik meie kilked jäädvustanud oli. Peale sellist imeilusat käiku metsikusse ja inimtühja loodusesse oli küll natukene kurb tagasi minna campingusse [loe: aedik], kus iga seltskond korraldas poole ööni oma disco. Aga noh – paar jooki ja uni oli jälle kiire tulema. Üleüldse otsustasin, et kaine päeva lükkan edasi määramata aega. Ilmselt tuleb ennast tagasi jõudes AA nimekirja lisada, kuna iga hommik algab õllega, edeneb valge veiniga ja lõppeb piscoga.

Palun teleporteerige mind tagasi siit pimedast ja külmast Eestist... [pildil Osorno vulkaan ja ribana sinab Llanquihue järv]

Telkimisala aedikutes

21. jaanuar

Ka tänane päev möödus suuremalt jaolt Chiloé saarel. Võiks rääkida pikemalt kohalikust väga omapärasest arhitektuurist, kuid mulle ei lähe eriti puulippidega kaetud majakesed peale – nimelt armastan pigem krohvi. Kirjeldaksin hoopis, kuidas kasvatatakse molluskeid. Et sattusime ühes kõrvalises rannas kokku omanikuga, kellele kuulus sealsetes vetes paiknev kasvandus, siis saime suhteliselt detailse kirjelduse sellest ärist. Põhimõtteliselt on kaks moodust kuidas neid selgrootuid kasvatada: looduslikult ja kunstlikult. Esimese variandi puhul pannakse vette 8-10 meetri kõrgused postid, kuhu külge kinnituvad ookeanis ringi hulpivad molluskid. Kui neid juba posti peale üksjagu kogunenud, siis viib laev selle ära. Halb asi loodusliku kasvatamise juures on see, et elukad kinnituvad posti külge erinevatel aegadel ning seega on nad erinevas vanuses ja neid tuleb sorteerida. Kunstliku meetodi puhul kasvatatakse kusagil eemal valmis 5 mm pikkused loomakesed, kinnitatakse need 10 (!) kilomeetri pikkuse köie külge, pannakse vette ning õigel ajal tõmmatakse nöör välja. Seal kohas, kus meie käisime, kasutati mõlemat meetodit ning kogu kraam saadetakse Belgiasse poolfabrikaadina – pistad poolekilose paki mikrolaineahju ja toit valmis. Naljakas mõelda, et kui lähed Euroopas supermarketisse ning ostad suure raha eest paki mereande, siis tuleb see maailma teisest otsast suvalisest kalurikülast.

Puumajakesed Castro linna stiilis.

20. jaanuar

20. jaanuar kulus peaasjalikult Puerto Monttis ja Chiloé saarel seiklemiseks. Chiloé saarel külastasime kohalikku austrifarmeri perekonda, kellele kuulus ka rannal asuv restoran. 250 eesti krooni eest sai sellise 4-käigulise delikatesslõunaöögi, et hoia alt. Olen juba jõudnud sinnamaani, et söön elusaid loomi, ehk siis esimeks käiguks toodi kõigile 15 austrit. Sidrun pihku, tapame happega ja ruttu suhu. Vaesekesed – õnneks nad ei kiljunud ega piiksunud hamba all.

Puerto Montti kalaturg

Siin nad ongi - huvitav palju Eestis selline taldrikutäis maksaks...

19. jaanuar

Päeva eesmärgiks oli jõuda Pucónist Puerto Montti. Kuna vahemaad oli umbes 300 kilomeetri ringis, siis otsustasime mõne ringi naabruses teha. Suur plaan oli minna vaatama küla, millest eelviimase vulkaanipurske ajal laavajõgi üle voolas. Koht ise osutus täiesti tavaliseks asulaks – ei ühtegi põlenud maja ega kivistunud inimkuju. Mis seal siis ikka – kompenseerisime pettumuse kohalikel mägistel kruusateedel ringi tiirutades.

Pealelõunal jõudsime Valdivia nimelisse linnakesse. Tarkadest raamatutest olime varem järgi vaadanud, et Tšiili ilusamaid linnu. Kuna aga bussitäis Ida-Euroopa turiste olid jälle näljased, siis suundusime otse kalaturu juures olevasse restorani, istusime lauda ja hakkasime tellima. Nagu ikka, leidsid tee mu kõhtu kohalikud molluskid – vintske sealiha ja kuiv hapukapsas Eestis saab olema väga ränk üleminek.

Õhtuks jõudsime ilusasse Puerto Varase linnakesse. Kuna reisi peal on juba eriti mugavaks mindud, siis üürisime endale lausa terve maja, mis juhtumisi asus Tšiili suurima järve kaldal, mille taga kõrgus järjekordne vulkaan. Vabandust, et nimesid ei tea – hakkan vist maaliliste vaadetega liialt ära harjuma ning ei viitsi enam tähelepanu pöörata, et mis, kes ja kus.

Kruusateedel seiklemas

Tavapärane lõunasöök

18. jaanuar

Nagu varem ennustatud, kujunes mu vulkaanivallutusest lihtsalt üks suur allaandmine. Füüsiline vorm oli allapoole igasugust arvestust ning, vere- ja surmamaitse suus, jäi asi umbes 1800 meetri peal katki. Enamus meie grupist rihtisid visalt kraatri poole, kuid siis teatati, et mürgiste gaaside tõttu – vulkaan oli just tollel päeval tossama hakanud – ei lubata kedagi tippu.

Peale taaskord rikkalikku õhtusööki, otsustasime ette võtta 'väiksed' sõidud canopyga. Põhimõtteliselt on kahe mäe vahele tross kinnitatud, siis inimene ühendatakse selle külge ning läheb lennuks. Oioioioii, kui lahe see oli – ma võiks lausa päev otsa seal libiseda. Teekond ise koosnes 6st trossist, millest kõige pikem oli kilomeetri pikkune. Ehk siis Schnelli tiigi ring paari sekundiga. Kokku oli distantsi umbes kolm kilomeetrit. Ütlemata lahe on ühest mäetipust teise kihutada!

Lisaksin veel, et naljaviluks tehtud lubadus, et kõik jõuavad Eestisse tagasi 10kg raskemana, hakkab üha rohkem realiseeritavana tunduma.

Vaade vulkaani nõlvalt

Peaaegu tipus

17. jaanuar

Hommik algas kuivavas kämpingus. Eelmine õhtu ning öö sadas vihma, seega ei julgenud ilusat ilma oodata, kuid õnneks äratas meid sirav päike. Esimene käik oli vulkaanikoobastesse. Kaasa anti meile ainult hispaania keelt rääkiv giid, seega oskan kõigest kommenteerida, et tegemist Villarica vulkaaniga ning varsti peaks olema see aeg, kus mägi taas purskama hakkab. Koopad ise olid suht ekstreemsed – mitte suuruse mõttes, vaid hoopis valgustuse poolest. Tunnelite lõppu pidi järske astmeid trotsides praktiliselt kobamisi minema. Euroopas selline asi läbi ei läheks...

Peale vulkaanilõõrides koperdamist, suundusime bussijuht Claudio poolt organiseeritud lõunasöögile. Meie võõrustajaks oli kohalik maipuche indiaanlaste perekond, kelle talu asus maaliliste roheliste mägede kõrval türkisssinise jõe ääres – vaade oli igatahes lummav. Toitu serveeriti suveköögis, mille keskel oli lõkke kohale keti otsa riputatud pool lammast. Kogu toit oli kohalike traditsioonide kohaselt valmistatud – laual olid näiteks tuhas küpsetatud kakud ning nisust kääritatud jook machai.

Kõhutäie võrra rikkamana liikusime edasi kuumaveebasseinidesse, kus otseloomulikult tuli ära proovida ka mudaauk. Võib öelda, et olukord pakkus lõbu kõigile – nii meile endile kui ka kohalikele. Vaatepilt, kus eestlased naeru lõkerdades üksteist mudaga loobivad lahutas meelt nii minul, kes ma kogu asja basseini kõrvalt jälgisin, kui ka kohalikel reserveeritud turistidel, kes ilmselt meiesuguseid kloune siinkandis just eriti tihti ei kohta. Viimane naer tõenäoliselt enne ülehomset, kuna homme ootab meid 10-tunnine 'matk' üles Villarica kraatri juurde. Kuna sportlik vorm pole pehmelt öeldes just kiita, siis ennustan surmasoovi kraatri serval, kui ma üldse peaks sinna üles jõudma.

Lõunasöögi onn taustavaadetega

16. jaanuar

Et tänane päev möödus peaasjalikult punktist A punkti B jõudmiseks (Santa Cruz – Pucón), siis pühendan väikse kirjelduse kohalikule rahvale ja õhkkonnale.

Minu, kui tüüpilise põhjarahva esindaja jaoks (vähemalt temperamendi osas), tunduvad kohalikud inimesed olevat äärmiselt sõbralikud ning vastutulelikud. Kohati tekitab see isegi umbusku – pole ju võimalik, et ilma tagamõtteta ning omakasuta aidatakse ning abistatakse suvaliseid võõraid, kellega peale käte ja jalgade pole võimalik suhelda. Näiteks eile küsisime Santa Cruzis kohaliku käest teed, et jõuda restorani. Algul juhatas ta meid vales suunas, kuid siis paari minuti pärast tuli joostes tagasi, vabandas eksimuse pärast ning juhatas meid õigesse kohta.

Mis välimusse puutub, siis palun mitte lasta ennast seebikatest eksitada – heleda naha ja saleda figuuriga naisterahvaid näeb siin ainult telekas ja reklaamplakatitel. Enamik kohalikku rahvast – vähemalt siin Santiago ümbruses – on indiaanlaste järeltulijad või segaverelised. Kuigi ajaleheputkades on Cosmopolitan täitsa müügis, siis tõenäoliselt selline ajakirjandus väga populaarne pole, kuna kohalikud naised ilmselgelt ei püüdle 00-figuuri poole. Jõudsime järeldusele, et ilmselt sellepärast ongi igas seebikas samad näod, kuna modellifiguuriga naisi lihtsalt napib :) Mis meestesse puutub, siis on mulle ju alati pikkade mustade juustega tüübid meeldinud, niiet kurta ei saa... :P

Puhkuseks on Tšiili ideaalne koht, sest inimesed tunduvad olevat siin õnnelikud ja rahulikud. Närvilist tšiillast on lausa võimatu ette kujutada. Võib öelda, et selline rahulolu on isegi nakkav. Kuigi aega suhtumises võib tuua mõned paralleelid euroopa lõunapoolsemate rahvastega, siis erinevalt kodumandrist, saavad asjad siin ka tehtud ning suhteliselt graafiku kohaselt. Pole nii, et saame kokku kell 4, aga ilmume tegelikult kohale 6ks. Rahulolu, abivalmidus ja täpsus – paremat kombinatsiooni on raske ette kujutada.

Kohalikud Santiago tänavatel

15 jaanuar

Hommikul oli esimeseks äratajaks eelmise päeva mojitode ja veinide järellainetus. Asutasime ennast varem välja kaubeldud bussi, mis loodetavasti transporteerib meid lõunasse välja. Esimene käik oli Montese veinimõisa. Koht ise oli nagu muinasjutust – viinamarjapõllud, õitsvad roosipõõsad, rohelised muruplatsid, tausal mäed... Tänu kodumaistele tutvustele koheldi meid eriti hästi ning ekskursioon sai põhjalik, hariv ning joovastav. Muu hulgas sai degusteerida 1200-eegust veini. Kui ülejäänud veiniklaasid võis südamerahuga poolikuks jätta, siis selle veini pudel sai viimse tilgani tühjendatud – raha maitse oli ikkagi peaaegu suus ju. Peale degustatsiooni oli meil meeldiv lõunasöök sama mäe nõlval, kus selle ultra premium veini marju korjatakse.

Peale lõunasööki suundusime Vaikse ookeani äärde. Rand ise oli musta liivaga ning suhteliselt kivine. Hoolimata sellest, oli rannaäärne ala rahvast paksult täis ning kõik näisid ilma ja eluolu nautivat. Mind isiklikult erutas kolm korda rohkem “WiFi” silt kohaliku baari uksel – ikkagi kolmas päev juba internetita. :P Hiljem viisid bussijuhid Claudio ja Patricio meid 20km ookeani äärt pidi edasi kohta, mis pidi olema kohalike surfarite paradiis. Ütleme nii, et Stroomi rannas just selliseid laineid ei näe...

Hoolimata sellest, et jõudsime hotelli surmväsinuna pikast päevast, ajas nälg meid liikvele ning veetsime mõne tunni Santa Cruzi restoranikultuuriga tutvudes. Seekord olid menüüs mul teod ja krevetid. Kena täiendus päevasele hobuse- ja veiselihale. Loodetavasti ei harju selle restorani-ja hotelli eluga liiga ära, sest homsest alates plaanime mõnda aega ööd telgis veeta.

Montese veinimõisa degusteerimisruum

14. jaanuar

Lennureisid Madridini möödusid sündmustevaeselt, seega pikemalt neil peatuma ei hakka. Väikse kirjelduse pühendaksin üleookeani reisi lennukile. Alguses oli küll ahastus suur, kui boarding gate'i juures ootas mingi paarsada inimest. Lootused ennast horisontaali visata luhtusid sekundi pealt. Õnneks vajus mu nägu rõõmule, kui sisenesin lennukisse. Igal istmel oma ekraan puldiga, kus piisavalt palju nuppe. Lisaks ootas igal istmel reisijat oma padi ja tekk. Jagati kõrva- ja silmaklappe ning mis peamine – toite serveeriti keraamilistest nõudest. Õhtusöögi ajal täitus kurku tühjendatud veiniklaas imekombel. Pardakompuutrist sai jälgida filme alates Die Hard 4-st CSI-ni, kuulata mussi, õppida hiina keelt, mängida kõrvalistujatega mänge jne. Puhas luksus, arvestades, et tavaliselt reisin Easyjeti ja Ryanairi rotilennukitega. Poole päevane lennureis inspireerib mind raudselt tagasi tulles kirjutama raamatu “100 ja 1 asendit lennukitoolil magamiseks”.

Hommikune Santiago tervitas meid esialgu kõigest 20 kraadiga. Esimene tegu Tšiili pinnal oli lonks valget veini jääga – paremat ei oskagi tahta. Ees ootas meid poole tunnine bussireis kesklinna. Kogu Santiago õitseb ning on roheline – kõik raske töö tulemus, kuna linn asub keset kõrbe. Kui hoolikalt vaadata, leiab iga puu alt veevooliku. Seadsime end hostelis sisse ning peale seda läksime linna peale. Lõpuks jõudsime välja kalaturule. Oioioio, kui lahe – lettidel oli kõike alates veel liigutavatest austritest ja krabidest lõpetades sadade kaheksajalgadega. Lõunastasime sealsamas kalaturu restoranis, kus serveeriti tšiili õlle kõrvale kaks vaagnatäit kõiksugu kohalikke mereelukaid. Neist ära tundsin ainult krevetid ning kaheksajalad. Ülejäänud olid tundmatu kraam. Taustaks mängis kohalik mehike oma flamenco kitarriga. Nagu päris seebikas.

Edasi suundusime kohtama ühe naisterahvaga, kellega Igor ja Jaak olid päev varem tutvunud. Naine organiseeris meile kõigest 6000 eeku per face bussi Ushuaiani. Suht raske uskuda, et suvalisest baarist on võimalik leida inimene, kes oskab inglise keelt ja kellel just juhtub olema paar tuttavat bussijuhti, kel vaba 3 nädalat.

Õhtul läksime linna peale night lifeiga tutvuma. Taaskord sai 100 krooni eest süüa nagu kuningas kunagi. Menüüs endiselt kõiksugu mereelukad. Kõhud täis, suundusime mojitosid jooma. Ise ei oska kommenteerida, kuna puudub võrdlusmoment, kuid kõigi teiste suust kostus, et nii head mojitot meie kodusel poolkeral on võimatu saada.


Hosteli siseõu - tervitusi paradiisist.

13. jaanuar

Kotid lõpuks pakitud. Ennustan, et esimesed unustatud asjad tulevad meelde juba taksos.

Grande plan oli terve lennukis olemise aeg sisustada filmide vaatamisega. Õnneks mu spetsiaalselt ostetud läpakas keeldus videofaile mängimast ning kuna lennukini on liiga vähe aega ja uni magusam, siis panen kõik meelelahutuslootused raamatule. Parem oleks, et hea on!

Igatahes soovitan kõigile teistelegi pakkimine alati viimasele hetkele jätta. Uskuge mind - rõõmu kui palju! Hea trenn ka, sest kuna asjade paigutus kotis pole läbi mõeldud, siis läheb käiku vana hea suru-kuis-jaksad meetod.

p.s. Nende kottide järgi võib mind Lõuna-Ameerikas ära tunda.