Hommikul oli esimeseks äratajaks eelmise päeva mojitode ja veinide järellainetus. Asutasime ennast varem välja kaubeldud bussi, mis loodetavasti transporteerib meid lõunasse välja. Esimene käik oli Montese veinimõisa. Koht ise oli nagu muinasjutust – viinamarjapõllud, õitsvad roosipõõsad, rohelised muruplatsid, tausal mäed... Tänu kodumaistele tutvustele koheldi meid eriti hästi ning ekskursioon sai põhjalik, hariv ning joovastav. Muu hulgas sai degusteerida 1200-eegust veini. Kui ülejäänud veiniklaasid võis südamerahuga poolikuks jätta, siis selle veini pudel sai viimse tilgani tühjendatud – raha maitse oli ikkagi peaaegu suus ju. Peale degustatsiooni oli meil meeldiv lõunasöök sama mäe nõlval, kus selle ultra premium veini marju korjatakse.
Peale lõunasööki suundusime Vaikse ookeani äärde. Rand ise oli musta liivaga ning suhteliselt kivine. Hoolimata sellest, oli rannaäärne ala rahvast paksult täis ning kõik näisid ilma ja eluolu nautivat. Mind isiklikult erutas kolm korda rohkem “WiFi” silt kohaliku baari uksel – ikkagi kolmas päev juba internetita. :P Hiljem viisid bussijuhid Claudio ja Patricio meid 20km ookeani äärt pidi edasi kohta, mis pidi olema kohalike surfarite paradiis. Ütleme nii, et Stroomi rannas just selliseid laineid ei näe...
Hoolimata sellest, et jõudsime hotelli surmväsinuna pikast päevast, ajas nälg meid liikvele ning veetsime mõne tunni Santa Cruzi restoranikultuuriga tutvudes. Seekord olid menüüs mul teod ja krevetid. Kena täiendus päevasele hobuse- ja veiselihale. Loodetavasti ei harju selle restorani-ja hotelli eluga liiga ära, sest homsest alates plaanime mõnda aega ööd telgis veeta.
Peale lõunasööki suundusime Vaikse ookeani äärde. Rand ise oli musta liivaga ning suhteliselt kivine. Hoolimata sellest, oli rannaäärne ala rahvast paksult täis ning kõik näisid ilma ja eluolu nautivat. Mind isiklikult erutas kolm korda rohkem “WiFi” silt kohaliku baari uksel – ikkagi kolmas päev juba internetita. :P Hiljem viisid bussijuhid Claudio ja Patricio meid 20km ookeani äärt pidi edasi kohta, mis pidi olema kohalike surfarite paradiis. Ütleme nii, et Stroomi rannas just selliseid laineid ei näe...
Hoolimata sellest, et jõudsime hotelli surmväsinuna pikast päevast, ajas nälg meid liikvele ning veetsime mõne tunni Santa Cruzi restoranikultuuriga tutvudes. Seekord olid menüüs mul teod ja krevetid. Kena täiendus päevasele hobuse- ja veiselihale. Loodetavasti ei harju selle restorani-ja hotelli eluga liiga ära, sest homsest alates plaanime mõnda aega ööd telgis veeta.
Montese veinimõisa degusteerimisruum
3 arvamust:
Tahaks ka Vaikses Ookeanis korra ujumist proovida - kas on ikka nii soolane ja vesi kannab kui Piiblis? Aga ma saan aru, et puuduva (kui sa pole veel muretsenud) trikoo tõttu jäi sul lainetes hulpimine katsetamata.
Jään siiski merisea lihapraadi ootama...Ja kui saad, paki mulle mõni ülemere n-ö "hea" mojito ka kaasa.
Vot see restorani värk, seda tahaks ise ka katsetada...
Post a Comment