Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et nii ladusat reisi nagu seda oli Iraagi oma, pole mul kunagi olnud. Mitte kordagi ei pidanud sobivas hinnaklassis olevat hotelli otsima üle 15 minuti. Maksimaalne aeg, mida transpordi ootamisele kulutasime oli 40 minutit. Õnnestumine oli suures osas tänu kohalikele elanikele, kes alati tulid meid ennastsalgavalt abistama jättes muud kohustused selleks ajaks kõrvale. Abivalmilt viidi meid hotelli juurde või juhatati bussipeatusse, kus paluti teiste reisijate abi, et nad ikka näitaksid, mis peatuses maha tuleb minna. Taksojuhid tegid alati kindaks, et jõuaksime järgmise takso peale, kauplesid järgmise sihtpunkti hinna üle, kuigi neile otseselt sellest mingit tulu ei tulnud.

Mis ohtutusse puutub, siis mitte kordagi reisi jooksul ei tundnud ma, et Iraagis oleks ohtlik olla. Inimesed olid alati sõbralikud ja naeratasid lahkelt. Kuna islam keelab varastada ja sealsed elanikud on vägagi usklikud, siis ei pidanud ma kordagi oma asjade pärast muretsema. Ehe näide sellest on, et kogu dollari-dinaari rahavahetusäri Erbilis käib tänavatel. Mehed istuvad pingil banaanikasti taga, mille peale on laotud kuhjad sadade dollarite ja tuhandete dinaaridega. Et tuul raha ära ei viiks, on kivikesed pakikestele raskuseks peale pandud. Euroopas selline asi juba läbi ei läheks...

Hinnatase Iraagis on vast ainult 10-15% odavam kui Türgis. Reisimise kõige kallim aspekt kahjuks on transport - kuna ühistranspordi puudumisel tuleb alati taksosid kasutada, siis sellele läheb enamasti suurem osa rahast. Kui juhtub, et kedagi ei leia, kellega taksot jagada, tuleb ise kogu takso eest maksta. Sellest hoolimata jäi kogu reis eelarve piiridesse ning nädal aega Iraagis ja Lõuna-Türgis läks lennukipiletitega maksma ~260€.

Kohalik raha - dinaar. Arveldamine käis nii dinaarides kui ka dollarites.

26. jaanuar

Kätte oli jõudnud reisi viimane päev. Teekonda Diyarbakiri lennujaama alustasime Dohukist kella 7 paiku hommikul. Kuna nii varajasel hommikutunnil ei leidunud kedagi, kes tahaks piirilinna Zakhosse sõita, olime sunnitud kahekesi terve takso kinni maksma - kahe tunnine sõit 24$. Zakhost saime takso piiri äärde, kust pidime piiripunkti ületuseks kolmanda takso võtma, seekord siis türgi oma. Kuna Iraagis kõik tähtsad asjad (alkohol, sigaretid, bensiin) tunduvalt odavamad, siis piiripunkt on pidevalt ummistatud. Türgi teeb riiki sisenemise veel eriliselt keerukaks - kogu protsessi käigus läbisime 4 passikontrolli ja 3 kotikontrolli. Ameerika tüüp, keda eelmine päev olime kohanud, hoiatas, et pole haruldane juhus, kui piiriületamine võtab 8 tundi aega. Õnneks pääsesime ainult tunniga. Kell 11:30 juba istusime Türgi-poolses piirilinnas Silopis bussile, mis Diyarbakiri poole sõitis. Bussijaamas kohtasime üllatuslikult Hong Kongi tüüpi, kellega mõned päevad tagasi Erbilist mägedesse reisi tegime. Maailm on ilmselgelt väike.

Diyarbakiri jõudsime kusagil 5 paiku - millegipärast võttis sõit sinna suunas tunduvalt rohkem aega kui Iraagi suunas. Teed olid nii halvas seisus, et teetopsi hoidjasse panna ei saanud - raputamine oleks topsi ümber ajanud.

Kella 10 paiku läks lennuk tagasi Istanbuli ja juba kella 2ks olime jõudnud oma sõprade juurde, kes Iraagi veterane valjuhäälselt tagasi tervitasid.

25. jaanuar

Varajastel hommikutundidel hakkasime tagasi sõitma Türgi poole. Otsustasime vahepeatuse teha Dohuki nimelises linnas, mis jäi umbes täpselt poolele teele Türgi piiripunkti ja Erbili vahel. Kaks tundi taksosõitu läks maksma 13$ koha pealt.

Igatahes maandusime edukat Dohuki kesklinnas umbes 12 paiku ning eelnevalt välja valitud hotelli leidmiseks üle 10 minuti ei kulunud. Dohukis olid hinnad mõnevõrra odavamad - tuba maksis 20$. Peale check-ini läksime linna peale sihitult rändama. Meid korjas üles üks ladusalt inglise keelt rääkiv kohalik, kes linna peal meile niisama ekskursiooni tegi. Muuhulgas viis ta meid Dohuki kunstikolledžisse, kus klassiruumides õppetööd vaatamas käisime. Tekitasin sensatsiooni oma blondide (nende mõistes) juustega ja mu reisikaaslane oma pikkusega. Seega win-win situation - neil oli huvitav meid vaadata ja meil neid. Hiljem läksime linna servale suure paisjärve äärde, kus kohalikud (alkoholi!) joomas käivad. Et oli teisipäev, siis kahjuks koht väga rahvastatud polnud. Kesklinna tagasi jalutades kohtasime juhuslikult üht ameeriklast ja üht uus-meremaalast, kes seal linnas parasjagu inglise keelt õpetavad. Väga huvitav vestlus oli igatahes. Enne hotelli suundumist varusime poest õlu, mis Iraagis tunduvalt odavam on kui Türgis - umbes 0.75€ (Iraak) vs 1.6€ (Türgi). Traditsiooniliselt vaatasime enne magama minekut õudukaid.

P.S. Iraagis käib äri isegi telefoninumbrite ning autoregistrimärkidega. Näiteks numbrimärgi 202 hind võib vabalt 700$ maksta. Nägime kolme erinevat sorti numbri märke: 3-, 4- ja 5-kohalisi. Vaesemad mehed peavad leppima 5-kohaliste ja suvaliste numbritega.

Paisjärv Dohuki linna serval

24. jaanuar

Hommikul lubasime endale ärkamist 9-10 paiku, kuna see oli ilmselt ainukene päev, mil kusagile sõitma ei pidanud. 0.3€ eest lunastasime endale hommikusöögiks falafelidega võileiva - kebabist oli juba paras kopp ees. Seejärel suundusime hotelli kõrval asuvale turule, mis kahjuks ei paistnud mitte millegi erilisega silma - lähis-ida bazaar nagu ikka, võib-olla natuke rohkem sädelevaid asju kui mujal.

Lõuna paiku jalutasime parlamendihoone juures olevasse Sami Rahmani parki, mis avatud vaid mõned aastad tagasi. Seal oli 18 erinevat aeda lugematute hulkate purskkaevude ja kahe suure kunstjärvega, mis praegusel aastaajal küll kahjuks tühjaks lastud olid. Suviti aga saab nende peal sõita luige-kujuliste vesijalgratastega. Igatahes väga muljetavaldav koht, eriti kui arvestada, et siuke oaas on keset kõrbe tekitatud.

Hotelli poole tagasi suundudes otsisime mõnda internetikohvikut. Ülesanne ei olnudki nii lihtne, sest tänavapildis ei leidunud ühtegi ladina tähtedega kirja INTERNET või märki @. Kuna ilmselt peale poolt tundi edasi-tagasi jalutamist olid meie näod juba üpriski murelikud, siis tuli üks mees meile oma abi pakkuma. Selgus, et ohooo üllatust - tüüp räägib ladusalt saksa keelt ja on Hamburgis mõnda aega elanud. Jälle õnnelik juhus, et mu reisikaaslane juhtus olema sakslane ja mitte prantslane. Igatahes viidi meid abivalmilt internetikohvikusse, mille leidmine iseseisvalt oleks ilmselt võimatu olnud - umbes kaks tänavat vasakule, mõni paremale, paar käiku, kolmas uks sisehoovis, veel mõned trepikojad, 5 korrus ja oligi uks @-märgiga. 1 tund ühendust maailmaga maksis ~2.5$.

Peale kiiret powernapi suundusime 4 kilomeetrisele jalutuskäigule linna äärde, kus asus päris saksa restoran saksa õlle ja saksa roogadega (muuhulgas sealihaga). Et aga pearoogade hinnad algasid 24$-st, siis rahuldusin kaisersmarrn-i nimelise magustoidu (põhimõtteliselt segamini pekstud pannkook) ja väikese König Pilseneriga. Pole vist vaja mainida, et toit maitses eriti hästi peale nädalat aega kebabi söömist ja õlu suurepäraselt peale 5 kuud ainult Efesi joomist.

Tagasi jalutada ei viitsinud enam ja sõitsime taksoga hotelli, kus ülejäänud õhtu möödus sihvkasid hävitades ja õudusfilme vaadates. Mingipärast lülitati hotellis iga öö kella 1st hommikul kella 10ni elekter välja.

Üleüldse on õhtuid mõnevõrra raske sisustada, kuna kella 6 paiku on juba väljas kottpime ning enamik kohti suletakse kella 7-8 paiku. Kella 9ks on tänavad juba suhteliselt tühjad. Olen vist ära hellitatud Istanbuli eluga, kus elu alles algab kella 9 paiku ja poes on vähemalt 12ni lahti.

Ehitus Iraagi stiilis - puuroigastest mets tekitada, lohakalt betoonist karkass valada, tellistest seinad ehitada (mida ebaühtlasemad vuugivahed, seda parem), üle krohvida, ära värvida ja tadaaa - maja valmis!

23. jaanuar

Varahommikul ärkasime külmast lõdisedes. Juba kella 8 paiku lahkusime hotellist ning läksime üle tee olevasse konkureerivasse kohta, milles tuba maksis küll 5$ rohkem, kuid oli tunduvalt puhtam, telekas töötas ja soe vesi oli olemas.

Juba kella 8:30 paiku suundusime peamise vaatamisväärsusega tutvuma. Selleks oli linna keskel asuv tsitadell, mis on olnud inimasustatud väidetavalt viimased 7000 aastat. Hetkel elab seal küll ainult üks perekond, sest UNESCO alustas kogu tsitadelli restaureerimisprojekti. Enne seda elas seal Erbili 300 kõige vaesemat pere, kes kogu kompleksile oma jälje jätsid. Igatahes väga lahe kummituselinn, kus jalutada.

Peale tiiru tsitadellis kohtasime tänaval ilmselt kahte ainukest teist turisti linnas - ühte inglise tüüpi, kes hetkel Johannesburgis resideerub ja ühte hongkongi tüüpi, kes poolteist aastat maailmas ringi rännata kavatseb. Nelja peale kauplesime endale takso ning suundusime Iraagi kirdeosa uurima. Tee, mille nimi oli Hamilton Road, viis läbi võrratult ilusate mägede - kõrgeim tipp, mida nägime, oli 3600m. Taksojuht isegi teadis siin-seal olevate objektide kohta lugusid rääkida. Kui alguses toimis vestlus hädalises inglise keeles, siis olles teada saanud, et mu reisikaaslane sakslane on, jätkus kogu edaspidine jutt tol päeval muidugi saksa keeles. Me ülejäänud kolm taksos lihtsalt noogutasime pidevalt pead.

Päevase reisi vast kõige põnevam osa oli paar tunni jooksul enne päikeseloojangut, kus otsisime Lonely Planetis mainitud kindlust, millest isegi kohalikud elanikud kuulnud polnud. Mägised kruusateed viisid meid läbi külade, kus ikka veel praktiseeriti sajandivanuseid elukombeid - väiksed savimajakesed, kuhu elekter pole veel jõudnud ja mille elanikud lambakarjatamisega elatist teenivad. Raske oli ette kujutada, et nii moodsa linna vahetuses läheduses on külad, kus aeg on nii kauaks seisma jäänud. 9-tunnine lõbu personaalse taksojuhiga läks igaühele maksma 32$. P.S. Bensuhind Iraagis on umbes 0.6€ liitri kohta.

Peale linna tagasi jõudmist ning kehakinnitust, suundusime samasse vesipiibu-teemajja, kus eelneval õhtul olime aega veetnud. Seekord liitus meiega inglise tüüp, niiet kokku oli turiste seal lausa kolm. Jõime teed, mis Iraagis on tunduvalt parem kui Türgis - jook on kangem, kuid mitte mõru ning lisandina on sees kaneel. Ainuke miinus on liigne suhkur, mida tee sisse pannakse umbes veerand klaasi mahust. Igatahes peale mingit aega seal istumist ja vesipiibu suitsetamist, said kohalikud oma uudishimust võitu ning tulid meiega suhtlema - vestluseks seda eriti pidada ei saanud, kuna mitte keegi 9-sest seltskonnast ei vallanud ühist keelt. Hoolimata sellest suutsime kuidagi kolmveerand tundi sisustada. Minu kohta nii palju, et kohalikele pakkus väga huvi, et kelle naine ma siis ikkagi olen. Teada saades, et mitte kummagi oma minuga kaasas olevast tüüpidest, vangutasid kõik kõvahäälselt pead. Ka tehti märkus ja viibutati näpuga, et naised ei tohiks üldse vesipiipu suitsetada. See ilmselt selgitas, miks piibuga toodi ainult kaks huulikut, kuigi meid kokku oli kolm. Olgu veel mainitud, et kogu äri eest hoolitses vaevu 10-aastane poiss.

Vaade 10 sajandi vanusest Dweeni kindlusest

Vesipiibu-teemaja või kuidas iganes seda kutsuda...

22. jaanuar

Olles eelneval päeval teada saanud, et ilmselt läheb buss Diyarbakirist piirilinna Silopisse kell 7:30 hommikul, lahkusime hotellist juba 6:30 paiku. Kohapeal aga selgus, et buss läheb 8:00 ja seda hoopis Cizresse, mis mõnevõrra piirist kaugemale jääb. Mis seal siis ikka - kuna aega ei tahtnud kaotada, ostsime 10€ piletid endale 4-tunniseks sõiduks Iraagi suunas. Cizres kauplesime endale takso, mis lubas meid viia paarikümne kilomeetri kaugusel olevasse piiripunkti. Kuna tol hetkel kedagi teist ei leidnud taksot jagama, siis umbes tunniajane sõit läks maksma kahe peale 50$. Hinna sees oli ka piiriületus, mille käigus taksojuht ise kogu paberimajanduse eest hoolitses. Iraagi piiripunktis kutsuti mind kusagile piiriametnikku kontorisse teed jooma. Teejoomingu käigus läbisin põhjalikku küsitluse teemal à la kust ma pärit olen, miks ma just Iraaki lähen, et ega ma Bagdadi ei kavatse minna jne. Standardprotseduur nagu selgus - vähemalt sai tasuta teed.

Piirilinnast Zakhost saime takso Erbilini, mis on Iraagi kurdistani pealinn. Jällegi taksot päris täis ei saanud, kuid seekord saime hinna kolmeks jagada - 32$ nägu. Poolel teel sõitsime läbi Mosuli ääreosa - linn, mis väidetavalt on üks kõige ohtlikumaid maailmas. Piirivalvur oli enne meile öelnud "If you go to Mosul, you will be killed!". See siis selleks...

4 tundi taksosõitu (Iraagis ühistransport puudub, kõik reisid tuleb taksodega teha) hiljem jõudsime lõpuks Erbili. Esmasel vaatlusel tundus linn olevat üllatavalt läänelik oma neoontulede, parkide ja purskkaevudega, tunduvalt puhtam ja hoolitsetum kui Ida-Türgi linnad igatahes. Kahjuks aga ei vedanud tol ööl hotelliga. 25$ eest saime räpase toa, kus sooja vett polnud ja temperatuur oli sama mis väljas. Vetsupottidest võib sealkandis unistama jäädagi, sest Iraak on aukude pärusmaa. Tol ööl magasin kägaras ja mantel seljas.

Üks paljudest linna purskkaevudest.

21. jaanuar

Reisiks ettevalmistumine algas eelmisel õhtul - meelelahutuseks sai vaadatud temaatiliset filmi The Hurt Locker. Kes teab, see teab...

Reisi esimene päev algas eriti varakult - kell 3 hommikul, sest lend Diyarbakiri väljus kella 6 paiku. Lennujaama saime seekord rekordilise kiirusega 43 minutit. Igatahes juba lennukis oli reisiseltskonnast näha, et türgi seltskond vahetub kurdide vastu - palju lapsi, värvilised riided jne. Kurdistani mitteametlikku pealinna saabusime 8 paiku ning sõit kesklinna toimus suhteliselt valutult. Kuigi meid pandi maha keset linna suvalises kohas, mida kaardi peal kahjuks polnud, siis lahkete linnakodanike abiga juhatati meid vanalinna, kus 2€ eest sai tugeva hommikusöögi. Ka hotelli leidsime suhteliselt kiiresti ja seda kõigest 10€ nägu. Tükk tegemist oli aga seletada oma väga piiratud türgi keele oskusega, et oleks vaja tuba kahe erineva voodiga. Lõpuks anti selle raha eest lausa kolmene tuba. Kuna ma 193cm pikk pole, siis kahjuks kaheinimesevoodile ei pretendeerinud.

Lõuna veetsime mustast basaldist linnamüüridel kõndides. Müüridest just väljaspoole jäid agulid - kõige huvitavamad linnaosad kohaliku elu jälgimiseks - põhimõtteliselt oleks ma võinud seal terve päeva istuda ja vaadata, mida kohalikud oma katustel teevad. Pimeduse saabudes sõime õhtust kohalikus kebabci-s ja pärast suundusime teemajja, mis oli sisse seatud mingis iidses majas.

Üleüldine mulje Diyarbakirist on, et inimesed siin on kümme korda sõbralikumad kui Istanbulis. Kui keegi vähegi näib olevat eksinud, siis tuleb alati keegi, kes kindlaks teeb, et sa oma sihtkohta jõuad. Ja üllatuslikult toimub abistamine inglise (mõnikord ka saksa) keeles. Näiteks tänaval jalutades tuli üks mees meie juurde ja uuris, et kust me pärit oleme ja mis me teeme, pärast kutsuti oma poodi teed jooma. Kui oma reisiplaanidest rääkisime, siis selgus, et too härrasmees oli 20 aastat sealkandis giid olnud. Igatahes helistas ta bussijaama ja uuris meile bussiaegu ning kontakteerus taksofirmadega, et teada saada palju taksosõit maksaks jne. Igalpool just sellist lahkust ei kohta...

Elu linnamüürilt vaadatuna