24. jaanuar

Hommikul lubasime endale ärkamist 9-10 paiku, kuna see oli ilmselt ainukene päev, mil kusagile sõitma ei pidanud. 0.3€ eest lunastasime endale hommikusöögiks falafelidega võileiva - kebabist oli juba paras kopp ees. Seejärel suundusime hotelli kõrval asuvale turule, mis kahjuks ei paistnud mitte millegi erilisega silma - lähis-ida bazaar nagu ikka, võib-olla natuke rohkem sädelevaid asju kui mujal.

Lõuna paiku jalutasime parlamendihoone juures olevasse Sami Rahmani parki, mis avatud vaid mõned aastad tagasi. Seal oli 18 erinevat aeda lugematute hulkate purskkaevude ja kahe suure kunstjärvega, mis praegusel aastaajal küll kahjuks tühjaks lastud olid. Suviti aga saab nende peal sõita luige-kujuliste vesijalgratastega. Igatahes väga muljetavaldav koht, eriti kui arvestada, et siuke oaas on keset kõrbe tekitatud.

Hotelli poole tagasi suundudes otsisime mõnda internetikohvikut. Ülesanne ei olnudki nii lihtne, sest tänavapildis ei leidunud ühtegi ladina tähtedega kirja INTERNET või märki @. Kuna ilmselt peale poolt tundi edasi-tagasi jalutamist olid meie näod juba üpriski murelikud, siis tuli üks mees meile oma abi pakkuma. Selgus, et ohooo üllatust - tüüp räägib ladusalt saksa keelt ja on Hamburgis mõnda aega elanud. Jälle õnnelik juhus, et mu reisikaaslane juhtus olema sakslane ja mitte prantslane. Igatahes viidi meid abivalmilt internetikohvikusse, mille leidmine iseseisvalt oleks ilmselt võimatu olnud - umbes kaks tänavat vasakule, mõni paremale, paar käiku, kolmas uks sisehoovis, veel mõned trepikojad, 5 korrus ja oligi uks @-märgiga. 1 tund ühendust maailmaga maksis ~2.5$.

Peale kiiret powernapi suundusime 4 kilomeetrisele jalutuskäigule linna äärde, kus asus päris saksa restoran saksa õlle ja saksa roogadega (muuhulgas sealihaga). Et aga pearoogade hinnad algasid 24$-st, siis rahuldusin kaisersmarrn-i nimelise magustoidu (põhimõtteliselt segamini pekstud pannkook) ja väikese König Pilseneriga. Pole vist vaja mainida, et toit maitses eriti hästi peale nädalat aega kebabi söömist ja õlu suurepäraselt peale 5 kuud ainult Efesi joomist.

Tagasi jalutada ei viitsinud enam ja sõitsime taksoga hotelli, kus ülejäänud õhtu möödus sihvkasid hävitades ja õudusfilme vaadates. Mingipärast lülitati hotellis iga öö kella 1st hommikul kella 10ni elekter välja.

Üleüldse on õhtuid mõnevõrra raske sisustada, kuna kella 6 paiku on juba väljas kottpime ning enamik kohti suletakse kella 7-8 paiku. Kella 9ks on tänavad juba suhteliselt tühjad. Olen vist ära hellitatud Istanbuli eluga, kus elu alles algab kella 9 paiku ja poes on vähemalt 12ni lahti.

Ehitus Iraagi stiilis - puuroigastest mets tekitada, lohakalt betoonist karkass valada, tellistest seinad ehitada (mida ebaühtlasemad vuugivahed, seda parem), üle krohvida, ära värvida ja tadaaa - maja valmis!