Kõrgõstan ja Kasahstan

Juunikuus minek pealkirjas mainitud riikidesse. Kaks nädalat (loodetavasti) odavat elu :)

Piletid Riia-Almata edasi-tagasi maksid AitBalticu kampaania käigus 2100EEK. Kõige problemaatilisem saab olema ilmselt viisade taotlemine, sest Kõrgõstanil kogu maailmas ainult 13 saatkonda ja Kasahstani Leedu saatkond turismiviisasid ei väljasta. Reisibüroode kaudu läheks kaks viisat maksma ~4000 krooni. Pole vist vaja mainida, et ma pole nõus seda hinda välja käima. Eks näis...

P.S. Piletid said ostetud enne seda, kui Kõrgõstanis asjad juhtuma hakkasid. Loodetavasti juunikuuks on kõik maha rahunenud.

 

23. veebruar

Jõudsime läbi Soome lõpuks koju.

Rohkem reisipilte kommentaaridega lehel http://annihelm.com/syria2010/

22. veebruar

22. veebruaril hakkasime läbi Ungari tagasi kodupoole tulema. Budapestis tuli jälle oodata umbes 10 tundi, kuid seekord ei viitsinud enam linna minna ja käisime läbi vaid lennujaama kõrval olevast Tescost. Marketist sai 3-kroonist õlu, mis ei maitsenudki väga hullusti. Parem igatahes kui Süüria oma.

10 tundi edukalt süües-juues-magades ära veedetud, läksime oma lennukile. 3 tundi sõitu ja meid tervitas Soome lumetormiga. Päikesest jäi ainult mälestus...

 

21. veebruar

Viimane päev oli mõeldud ainult raha kulutamiseks. Nimekirjad valmis, suundusime vanalinna lõpututele souqidele. Umbes iga kolmas kaupmees karjus meile kas „Welcome to Syria“ või „Hello, madam!“. Üks tüüp isegi ütles meile „Tere!“ peale seda kui ütlesime, et oleme Eestist.
Nimekirjast esimesena said maha kriipsutatud lõhnaõlid – Damascuse turud on täis väikseid lette, kuhu lähed ja ütled ainult lõhna nime (à la Ralph Lauren – Ralph, DKNY – Be Delicious jne). Peale seda segatakse sulle 75SYPi (~18EEK) eest 50ml vastavat lõhnaõli kokku. Mugav ja odav :)

Astusime sisse ka ühe puitmosaiikkarbikesi valmistava käsitöölise kauplusesse. Ostmise protsess oli nagu raamatust – kõigepealt tüüp näitas meile mingist välismaa ajakirjast artiklit, mis temast kirjutatud – ühesõnaga kiitis end. Seejärel pakuti istet, kallati klaasidesse teed ja hinnaläbirääkimised võisid alata... Koju tulime igatahes ühe suurepärase triktraki lauaga.

Päeva lõpuks kadus ülevaade ostetud asjadest ja nende maksumusest. Öelda võib vaid niipalju, et Süürias on kõik asjad nii meeldivalt odavad, et raha pärast palju muretsema ei pea.

 

20. veebruar

Et taksosõit Beirutis meie eelarvesse ei mahtunud, otsustasime linnas ringi liikuda jala. Olukorda raskendasid veidi kuumus ja päike, millega peale Eesti talve kuidagi harjunud polnud. Peale korralikku 5-tunnist jalutuskäiku mägistel Beiruti tänavatel jõudsime kohalikku rahvusmuuseumi, millel eksponaatideks kaks korrusetäit arheoloogilisi leide. Pidi järjekordselt kurbusega tõdema, et Vahemere kultuur on Läänemere kultuuri(tuse)st vääääga palju ees.

Damascusesse tagasi jõudmine polnudki üldse nii lihtne, kui olime lootnud. Viimane buss ei väljunud, kuna polnud piisavalt reisijaid. Pidime võtma nn. service taxi ehk siis lihtsalt auto, mis korjab piisavalt palju inimesi kokku ja siis hakkab sihtmärgi poole sõitma. Peale tunniajast suhtlust suutsime juhile mõista anda, et me ei ole nõus seitsmekesi viiekohalises autos sõitma ja nii jäigi, et lahkusime Damascusesse 'ainult' kuus inimest autos.

Vähemalt tagasitulles oli piiriületus juba lihtsam, kuna teadsime, kus mida maksta. Damascusesse jõudes oli selline tunne nagu oleks koju naasnud. Premeerisime ennast õhtusöögiks poole kana ja hummusega, sest shawarma-dieet hakkas juba üle viskama. Kokku eine maksma lausa ~50 krooni.

19. veebruar

Et islamikalendris on reede vaba päev ja Damascuses seetõttu paljud kohad suletud, otsustasime Liibanoni külastada just reedel-laupäeval. Süüria naaberriigis on sama nädalaplaan mis Eestis – reedeti minnakse jooma. Ebameeldivad üllatused tabasid meid juba piiril, kus Süüria kasseeris ~125 krooni selle eest, et me riigist üldse lahkuda tahame. Liibanon omakorda võttis 25000 kohalikku (~200EEK) riiki sisenemise eest. Meie aasta vanuse Lonely Planeti andmetel tuli Süüriast lahkumise eest maksta ainult lennujaamades ja Liibanon olevat kuuajase tasuta turismiviisa kõikidele soovijatele andnud. Seletati, et selline maksusüsteem on sisse viidud Süüria valitsuse survel. Tont seda nüüd teab, sest seda rääkis meile liibanonlane...
Tänavapilt Vahemere ääres oli hoopis teistsugune. Liiva ja kõrbe asendasid mäed, meri ja rohelus. Liiklus oli tunduvalt kaootilisem kui Damascuses. Kui Süürias autod peatusid vähemalt siis, kui tee peal neile ette astusid, siis Beirutis isegi tol juhul mitte. Natukene arusaadav ka – umbes kaks kolmandikku autodest olid kas Escalade’id, Chevrolet’d, Porched jne. Sama mentaliteet mis Eestis - kes viitsiks oma luksusautoga jalakäijate jaoks pidurdada...
Et Beirutis on kõrghooaeg aastaringselt (suvel rannapuhkus, talvel suusapuhkus), siis vabade kohtade puudumise tõttu polnud just odavamapoolsete hotellide valik suur. Oleks pidanud ette broneerima, aga seda saime muidugi hiljem alles teada. Igatahes õnnelikult kõik teed ületatud, jõudsime piki mereäärt oma hotellini. Sel ajal, kui all fuajees ootasime ruumide vabanemist, vestlesime hotelli administraatoriga, kes kangesti ajupesu üritas teha. Jutt keerles ainult selle ümber, kuidas Liibanon ikka palju toredam on kui teatud naaberriik, kust me just tulnud olime. Liibanon täiesti vaba riik ja kõike võib teha, mis tahad, Süürial pole hinge ja kõik inimesed seal kinnised ning üleüldse väga pettumust valmistav, et USA ebaõiglaselt Liibanoni teiste Lähis-Ida riikidega ühte patta pannud on. Mis seal ikka – kuulasin ja noogutasin vaikselt Damascust taga igatsedes, sest lisaks sellele, et hindade vahe kahes riigis oli üüratu, oli Damascus oma mitte-euroopaliku ilmega tunduvalt omanäolisem.
Õhtul suundusime pubirallile, mille käigus õnnestus üles leida ka Lähis-Ida tõenäoliselt üks ainukene metal-pubi. Huvitav kogemus igatahes.
Peab veel mainima, et pole väga julgust tekitav, kui pea kõikide linnatänavate ääres on betoonplokid liikluse kiireks blokeerimiseks. Aegajalt nägime tänavanurkadel mehitatud tanke, iga teise kvartali nurgal oli relvastatud korrakaitsja. Pilte linnast tohtis teha ainult neilt luba küsides, sest muidu võidakse kaamera konfiskeerida. Niipalju siis vabast Liibanonist...

 

18. veebruar

Neljapäeva, 18. veebruari hommikul startisime Damascusest loodes asuvasse Homsi linna, et sealt edasi sõita Krak des Chevaliers’i kindlusesse. Niipea kui Homsi bussijaamas jala maha panime, ründasid meid kõikvõimalikud müügimehed. Endid neist lahti raputanud, olime ümbritsetud seekord taksojuhtide armeest. Igaüks neist üritas hääle valjusega naabreid üle trumbata. Lõpuks saime kokkuleppe, et 800SYPi (~200EEK) eest viiakse meid 70km kaugusel olevasse kindlusesse ja tuuakse tagasi ka. Pole paha 50 eeguga Tallinnast Märjamaale edasi-tagasi taksoga saada :)

Krak des Chevaliers ise oli väga muljetavaldav. Boonuseks jälle see, et talvehooajal turistid praktiliselt puudusid ja oli võimalik üksi mööda kindluse ruume ringi käia. Olgu veel mainitud, et ohutusele keegi Süürias kunagi tähelepanu ei pööra.

Homsi linna tagasi jõudnud, suundusime otsima kristlaste kvartalit, kust saaks mõne alkohoolse joogi võtta. Otsetee läbi turu ei osutunudki nii otseseks, sest suutsime ära eksida kitsastel tänavatel. Lõpuks õnnestus leida õige koht üles. Et kahjuks kohalik õlu maitses nagu vaadiloputusvedelik, siis tee peale kaasa ostsime Liibanoni õlu, mis tunduvalt parem. Bussijaama poole liikudes käisime läbi ka kirikust. Seal veeti meid taharuumidesse, kus neitsi Maarja vöö oli eksponeeritud. Oh well... Damascusesse tagasisõidupiletite saamine oli jälle seiklus, kuna Homsi müügimehed olid endiselt äärmiselt agressiivse lähenemisega. Üks tüüp isegi astus meile tee peale ette, et me ta konkurendi kassa juurde minna ei saaks.

Damascuses saime kokku üle-eelmisel õhtul tuttavaks saanud süürlase ja jordaanlasega. Nad olid meile isegi linna kõige ägedamas klubis laua broneerinud, kuid kuna eesti tudengite eelarve väga priisata ei võimaldanud, siis sõidutati meid niisama mööda linna ringi. Läksime Damascuse kõrval oleva mäe tippu, kust oli vaade tervele linnale. Tuled särasid nii kaugele, kui silm ulatus. Peale seda sõitsime autoga ka vanalinnas. Peab tunnistama, et kohalikud juhid on meisterkalss omaette, sest tüüp liikles oma autoga tänavatel, mis olid ehk 30cm laiemad kui sõiduk ise. Kaua seda lõbu enam pole, sest kuuldavasti 1. aprillist keelatakse kohalike rikkurite meelehärmiks vanalinnas autode kasutamine üldse ära. Hotelli minnes sõitsime läbi ka ärimeeste ja diplomaatide linnaosast, kus 200 ruutmeetrine korter umbes 30 miljonit krooni maksab. Et kel soovi on...

17. veebruar

Kolmapäev, 17. veebruar oli täielikult broneeritud Palmyras käigule. Otsustasime kasutada kohalikku ühistransporti. Kusjuures bussijaamas tuli läbida turvaväravad – ei kujuta küll mille jaoks, sest reaalselt ei huvitanud kedagi, mis sul kotis oli. Et me varem ei vaevunud Lonely Planetist hoiatusi ja soovitusi lugema, lasime ennast kohe esimesel müügimehel oma bussifirma kassasse vedada. Valida oli umbes 20 erineva firma vahel ja nagu peale piletite ostmist selgus, oli meid meelitatud kõige vanemasse ja tolmusemasse bussi. Vähemalt sai tasuta veepudeli ja kohvikommi ka. Telekast mängis taustaks tsenseeritud Rambo film. Et õhk värskena püsiks, käis reisisaatja vahekäigus aegajalt sidrunilõhnalise vetsuaerosooliga õhku ’puhastamas’.

Peale umbes kahe ja poole tunnist sõitu jõudsime Palmyrasse, kus kauplesime endale ~125EEKi eest terveks päevaks isikliku autojuhi, kes meid edasi-tagasi sõidutas ja pärast bussi peale ära tõi. Esimene käik oli antiikse linna varemetesse. Õnneks polnud turismihooaeg ning olime pea ainukesed inimesed seal. Meelitasime ligi ka kohaliku kaupmehe, kes rätikuid müüs. Alghind oli 500SYPi (~125EEK). Peale mitmeid minemisi ja tulemisi jäi kaup 100SYPi peale ning lisaks sai võru kaubapeale. Kõlasid ka klassikalised laused nagu näiteks „For you my friend, only 400 Syrian pounds.“, „You are killing me with that price!“, „I have children at home!“ ja „200 pounds- final price.“ Yeah right...

Peale varemete vaatamist, viis autojuht meid mingisse shawarma söögikohta. Välismaalased vist olid sel aastaajal vaatamisväärsus omaette, sest kui sinna jõudes oli tänaval meid uudistamas ainult paar inimest, siis lahkudes oli neid juba kogunenud trobikond.

Enne Damascusesse tagasi pöördumist käisime läbi ka Palmyra kõrval asuvast Qala’at ibn Maani kindlusest. Päris muljetavaldav ehitis ja vaade sealt otsast veel võrratum. Hotelli jõudes kohustuslik kokteil, väike vesipiip ja paar kaardimängu ning ära tuttu...

 

 

 

16. veebruar

Damascuses viibimise teisel päeval lootsime natukene end kohaliku kultuuriga kurssi viia. Võtsime suuna Rahvusmuuseumi poole. Et teele jäi ette postkontor, siis kauplesime endale tänavanurgalt postkaardid. Margid ostetud ja kirjad valmis, asusime postkasti otsima. Selgus, et kaardid tuleb hoopis postkontori töötaja kätte anda, kes need oma lauanurgale viskas. Ei tea, kas asuti ruttu eesti keele tõlki otsima, et üle kontrollida, mis info riigist väljub...

Pool kvartalit eemal asus muuseum, miks kahjuks just tol hetkel oli rekonstrueerimisel. Mis seal’s ikka – otsustasime edasi minna Al-Salihiyah-nimelisse linnaosasse, mis kaardi pealt tundus piisavalt kaugel olema, et sinna mitte jala minna. Võtsime takso, mis viis meid umbes paar kvartalit eemale viis. Nojah siis, teinekord oleks pidanud täpsemalt kui ainult linnajagu ütlema. Igatahes takso kauplemine üldjoontes käis nii – läksime takso juurde, üritasime inglise keeles selgeks teha, kuhu minna vaja. Taksojuht pakkus mingi müstilise hinna. Sel ajal oli aga jõudnud alati mingi teine taksojuht uudistama tulla, et mis värk nende turistidega on. Talle ka oma mure ära kurdetud, langes hind alati vähemalt 30%. Istusime siis sellesse taksosse, kus hind madalam ning maha jäänud taksojuhi sõimu saatel võis minema sõita. Al-Salihiyahs otsisime kellegi hauakambrit ja mingit mošeed, kuid esimest ei leidnud ja teine oli kinni. Edutuks jäi ka käik sõjamuuseumi, mis just tol päeval juhtus kinni olema.

Õhtul läksime kohalikku välikohvikusse (baariks nimetada ei saa, kuna alkoholi ei serveerita). Igatahes tutvusime paari Damascuses elava inimesega – üks süürlane, üks jordaanlane ning kaks korea vahetusüliõpilast. Kõik rääkisid ladusalt inglise keelt ja juttu jätkus kauemaks... Lahkudes surus süürlane kätt. Kummaline oli see sellepärast, et olin juba jõudnud paari päevaga ära harjuda, et meesterahvad naisi puutuda ei tohi – suht abiks komme, eriti kitsastel linnatänavatel edasi jõudmiseks.

 

15. veebruar

Damascusesse jõudsime hommikul kell pool 4. Viisa saamine möödus suuremate vahejuhtumiteta, kui mitte arvestada seda, et Eesti paika panemisega maakaardil tegeles mingi hetk lausa 10 piiritöötajat.

Üllatuslikult ei rünnanudki meid lennujaamast välja astudes taksojuhtide armee – selgus, et mingi kohalik firma on lennujaamas monopoli kehtestanud ja seega olime sunnitud vastu võtma ainukese pakkumise ehk 35$ eest kesklinna. Võtsime Damascuse kesklinnas 500SYPi eest (~125EEK) toa. Järgmine hommik aga kolisime esimese asjana kõrvalmajas olevasse hotelli. Kuigi öö seal oli umbes 50 krooni kallim, siis oli neil pakkuda tore siseõu purskaevuga ning meile oma isiklik vannituba. Olgu veel mainitud, et umbes 100-meetrisest kodutänavast (ehk hotelli tänavast) sai osta umbes kõike – alates kanaarilindudest ja hõbeehetest lõpetades Isakese postritega, rätsepülikondadest rääkimata.

Peale hotellivahetust suundusime vanalinna. Uskumatu – selline mulje oli, et sealt linnast võis kõike leida ja seda vähemalt kolm kuni kümme korda odavamalt kui Eestist. Turul ootas meid palju värvilisi kangaid, lugematul hulgal erinevaid pähkleid ja kottide kaupa kõiksugu maitseaineid. Kesklinn oli väga elav, liiklus kaootiline – iga tänavaületus võrdus enesetapukatsega, sest autod peatusid ainult siis, kui sa neile ette astusid. Valgusfoorides (neid vist oli terve linna peale kokku väga loetud arv) põles mingi hetk korraga roheline tuli nii autodele kui ka jalakäijatele.

Mõned tunnid linnaga tutvunud, hakkas kõht tühjaks minema. Peale pikka ja taaskord hinnatundlikku otsingut, otsustasime maanduda kõige lähemasse restorani, mida Lonely Planeti kaart näitas. Alles peale lauda istumist kontrollisime, et restoran Elissari näol oli tegemist diplomaatide hulgas populaarse söögikohaga. Vastav oli ka hinnakiri. 5-käigulist lõunasööki ei hakanud võtma, kuid supist ja kõrvalroogadest sai kõhu kenasti täis küll. Kelnereid oli sama palju kui lauas sööjaid – tippklassi teenindus.

Kõhud täis, läksime hotelli kosuma. Segasime salaja endale Ungarist toodud alkoholiga kokteilid ja nautusime purskaevuga sisehoovis vesipiipu. Peale seda suundusime kristlaste kvartalisse ööelu uurima – nimelt oli see kvartal Damascuses ainuke, kus alkoholi müümine on legaalne. Sinna olid koondunud ka klubid ja õllekad. Pärast mõningaseid hinnatundlikke otsinguid õnnestus jälle end sisse seada umbes kõige kallimas baaris (õlu 40EEK). Vähemalt rõõmustas mind õllepudelilt leitud Eesti pandimärk...

 

14. veebruar

Pühapäev algas avastusega, et ühistransport ei käigi varahommikuti. Õnneks jõudsime õigeaegselt lennujaama ja ilma eriliste vahejuhtumisteta Budapesti, kus meil tuli järgmise lennukini aega veeta umbes 10 tundi. Budapest tervitas kahe harjutamatu asjaga – esiteks päiksepaistega (selleks ajaks ma olin juba ära unustanud sellise asja olemasolu) ja teiseks plusskraadidega. Kuna kodus juba hakkasin vaikselt ära harjuma 20 miinuskraadiga, siis oli päris naljakas seista lausa 10 minutit samal kohal ilma, et näpud/varbad oleks ära külmunud.

Esimene seiklus Ungaris oli bussipiletite saamine – minu sisestatud kupüürid olid vist piletimasinale liig ja ta lõpetas töötamise. Lõpuks piletid kioskist lunastatud, suundusime kesklinna odavamapoolset toidukohta otsima. Kahjuks maandusime mingisse itaalia mitte-just-kõige-odavamasse pitsarestorani. Ma vähemalt üritasin olustikku sulanduda ja tellisin Ungari-pärase pitsa – huh, suur viga, sest üle poolte pipardest pidin ükshaaval välja noppima. Selgus, et nende ’paprika’ on umbes kolm korda teravam kui siinses Selveris müüdav ’tšillipipar’. Suutsime kelnerit üllatada ka – me nelja peale tellisime kaks majaõlu (à 0.4l) ja ühe 2.5l-se kannu õlu. Kohalikud vist ei suutnud uskuda, et me nelja peale 3.5l õlu oleme võimelised ära jooma ja nii oligi, et kaks kelnerit käisid meilt ikka kinnituseks üle küsimas, et kas oleme oma valikutes kindlad :)

Kõht täis, vaatasime mäe otsas oleva kindluse üle, soojendasime end hõõgveiniga ning suundusime lennujaama. Olgu veel mainitud, et neli topsi hõõgveini kauplesime kolme hinnaga – pidi siiski Lähis-Ida turu jaoks harjutama hakkama. Lennujaam oli nagu lennujaam ikka selle vahega, et kuna lendasime EL-st väljapoole, siis olid hinnad ka tänu aktsiiside puudumisele vastavad. Paar näidet: 1.0l Jägermeistrit 16€, 1.0l Absolut Vodka ka 16€, 1.0l Jack Daniel’s 20€ jne. Olime nagu lapsed kommipoes...

 

  

13. veebruar

Tallinnast lahkusime õhtuse Viking Line’iga. Laeva peal olev rahvas oli üllatavalt kaine – polnudki tükk aega nii vaikse praamiga sõitnud. Helsingisse jõudsime hilisõhtul. Esimene vahepeatus oli kesklinnas korporatsioonide majas. Päris kummaline oli, sest kõik neli soomlast, kellega me seal istusime rääkisid soravalt eesti keeles. Nojah ma oskan soome keeles umbes öelda, et „Olen Virosta“. Kõrvalruumis oli rootsi korpil mingi sõbrapäeva laulmine ja oh seda rõõmu – osad laulud olid eesti keelsed. Mitut laulu mina rootsi keeles oskan? – Jah, vastus on 0.

Ööbisime nii kesklinnas kui vähegi võimalik oli – otse Kamppi kõrval. Huh, üür seal maksab vist umbes kolm Eesti keskmist kuupalka. Ja peaks mainima, et mind ikka veel üllatab soomlaste heatahtlikkus/usaldus/sõbralikkus – päris ma annaksingi oma koduvõtmed ära ja lubaksin oma tühja korterisse sõbra tuttava tuttavaid, keda ma kunagi näind pole. Selline asi siinmail küll läbi ei läheks. Igatahes äratuskella sättisime 6:30ks ja tuled kustu...