20. veebruar

Et taksosõit Beirutis meie eelarvesse ei mahtunud, otsustasime linnas ringi liikuda jala. Olukorda raskendasid veidi kuumus ja päike, millega peale Eesti talve kuidagi harjunud polnud. Peale korralikku 5-tunnist jalutuskäiku mägistel Beiruti tänavatel jõudsime kohalikku rahvusmuuseumi, millel eksponaatideks kaks korrusetäit arheoloogilisi leide. Pidi järjekordselt kurbusega tõdema, et Vahemere kultuur on Läänemere kultuuri(tuse)st vääääga palju ees.

Damascusesse tagasi jõudmine polnudki üldse nii lihtne, kui olime lootnud. Viimane buss ei väljunud, kuna polnud piisavalt reisijaid. Pidime võtma nn. service taxi ehk siis lihtsalt auto, mis korjab piisavalt palju inimesi kokku ja siis hakkab sihtmärgi poole sõitma. Peale tunniajast suhtlust suutsime juhile mõista anda, et me ei ole nõus seitsmekesi viiekohalises autos sõitma ja nii jäigi, et lahkusime Damascusesse 'ainult' kuus inimest autos.

Vähemalt tagasitulles oli piiriületus juba lihtsam, kuna teadsime, kus mida maksta. Damascusesse jõudes oli selline tunne nagu oleks koju naasnud. Premeerisime ennast õhtusöögiks poole kana ja hummusega, sest shawarma-dieet hakkas juba üle viskama. Kokku eine maksma lausa ~50 krooni.

0 arvamust: