Tänavapilt Vahemere ääres oli hoopis teistsugune. Liiva ja kõrbe asendasid mäed, meri ja rohelus. Liiklus oli tunduvalt kaootilisem kui Damascuses. Kui Süürias autod peatusid vähemalt siis, kui tee peal neile ette astusid, siis Beirutis isegi tol juhul mitte. Natukene arusaadav ka – umbes kaks kolmandikku autodest olid kas Escalade’id, Chevrolet’d, Porched jne. Sama mentaliteet mis Eestis - kes viitsiks oma luksusautoga jalakäijate jaoks pidurdada...
Et Beirutis on kõrghooaeg aastaringselt (suvel rannapuhkus, talvel suusapuhkus), siis vabade kohtade puudumise tõttu polnud just odavamapoolsete hotellide valik suur. Oleks pidanud ette broneerima, aga seda saime muidugi hiljem alles teada. Igatahes õnnelikult kõik teed ületatud, jõudsime piki mereäärt oma hotellini. Sel ajal, kui all fuajees ootasime ruumide vabanemist, vestlesime hotelli administraatoriga, kes kangesti ajupesu üritas teha. Jutt keerles ainult selle ümber, kuidas Liibanon ikka palju toredam on kui teatud naaberriik, kust me just tulnud olime. Liibanon täiesti vaba riik ja kõike võib teha, mis tahad, Süürial pole hinge ja kõik inimesed seal kinnised ning üleüldse väga pettumust valmistav, et USA ebaõiglaselt Liibanoni teiste Lähis-Ida riikidega ühte patta pannud on. Mis seal ikka – kuulasin ja noogutasin vaikselt Damascust taga igatsedes, sest lisaks sellele, et hindade vahe kahes riigis oli üüratu, oli Damascus oma mitte-euroopaliku ilmega tunduvalt omanäolisem.
Õhtul suundusime pubirallile, mille käigus õnnestus üles leida ka Lähis-Ida tõenäoliselt üks ainukene metal-pubi. Huvitav kogemus igatahes.
Peab veel mainima, et pole väga julgust tekitav, kui pea kõikide linnatänavate ääres on betoonplokid liikluse kiireks blokeerimiseks. Aegajalt nägime tänavanurkadel mehitatud tanke, iga teise kvartali nurgal oli relvastatud korrakaitsja. Pilte linnast tohtis teha ainult neilt luba küsides, sest muidu võidakse kaamera konfiskeerida. Niipalju siis vabast Liibanonist...
0 arvamust:
Post a Comment