Krak des Chevaliers ise oli väga muljetavaldav. Boonuseks jälle see, et talvehooajal turistid praktiliselt puudusid ja oli võimalik üksi mööda kindluse ruume ringi käia. Olgu veel mainitud, et ohutusele keegi Süürias kunagi tähelepanu ei pööra.
Homsi linna tagasi jõudnud, suundusime otsima kristlaste kvartalit, kust saaks mõne alkohoolse joogi võtta. Otsetee läbi turu ei osutunudki nii otseseks, sest suutsime ära eksida kitsastel tänavatel. Lõpuks õnnestus leida õige koht üles. Et kahjuks kohalik õlu maitses nagu vaadiloputusvedelik, siis tee peale kaasa ostsime Liibanoni õlu, mis tunduvalt parem. Bussijaama poole liikudes käisime läbi ka kirikust. Seal veeti meid taharuumidesse, kus neitsi Maarja vöö oli eksponeeritud. Oh well... Damascusesse tagasisõidupiletite saamine oli jälle seiklus, kuna Homsi müügimehed olid endiselt äärmiselt agressiivse lähenemisega. Üks tüüp isegi astus meile tee peale ette, et me ta konkurendi kassa juurde minna ei saaks.
Damascuses saime kokku üle-eelmisel õhtul tuttavaks saanud süürlase ja jordaanlasega. Nad olid meile isegi linna kõige ägedamas klubis laua broneerinud, kuid kuna eesti tudengite eelarve väga priisata ei võimaldanud, siis sõidutati meid niisama mööda linna ringi. Läksime Damascuse kõrval oleva mäe tippu, kust oli vaade tervele linnale. Tuled särasid nii kaugele, kui silm ulatus. Peale seda sõitsime autoga ka vanalinnas. Peab tunnistama, et kohalikud juhid on meisterkalss omaette, sest tüüp liikles oma autoga tänavatel, mis olid ehk 30cm laiemad kui sõiduk ise. Kaua seda lõbu enam pole, sest kuuldavasti 1. aprillist keelatakse kohalike rikkurite meelehärmiks vanalinnas autode kasutamine üldse ära. Hotelli minnes sõitsime läbi ka ärimeeste ja diplomaatide linnaosast, kus 200 ruutmeetrine korter umbes 30 miljonit krooni maksab. Et kel soovi on...
0 arvamust:
Post a Comment