17. veebruar

Kolmapäev, 17. veebruar oli täielikult broneeritud Palmyras käigule. Otsustasime kasutada kohalikku ühistransporti. Kusjuures bussijaamas tuli läbida turvaväravad – ei kujuta küll mille jaoks, sest reaalselt ei huvitanud kedagi, mis sul kotis oli. Et me varem ei vaevunud Lonely Planetist hoiatusi ja soovitusi lugema, lasime ennast kohe esimesel müügimehel oma bussifirma kassasse vedada. Valida oli umbes 20 erineva firma vahel ja nagu peale piletite ostmist selgus, oli meid meelitatud kõige vanemasse ja tolmusemasse bussi. Vähemalt sai tasuta veepudeli ja kohvikommi ka. Telekast mängis taustaks tsenseeritud Rambo film. Et õhk värskena püsiks, käis reisisaatja vahekäigus aegajalt sidrunilõhnalise vetsuaerosooliga õhku ’puhastamas’.

Peale umbes kahe ja poole tunnist sõitu jõudsime Palmyrasse, kus kauplesime endale ~125EEKi eest terveks päevaks isikliku autojuhi, kes meid edasi-tagasi sõidutas ja pärast bussi peale ära tõi. Esimene käik oli antiikse linna varemetesse. Õnneks polnud turismihooaeg ning olime pea ainukesed inimesed seal. Meelitasime ligi ka kohaliku kaupmehe, kes rätikuid müüs. Alghind oli 500SYPi (~125EEK). Peale mitmeid minemisi ja tulemisi jäi kaup 100SYPi peale ning lisaks sai võru kaubapeale. Kõlasid ka klassikalised laused nagu näiteks „For you my friend, only 400 Syrian pounds.“, „You are killing me with that price!“, „I have children at home!“ ja „200 pounds- final price.“ Yeah right...

Peale varemete vaatamist, viis autojuht meid mingisse shawarma söögikohta. Välismaalased vist olid sel aastaajal vaatamisväärsus omaette, sest kui sinna jõudes oli tänaval meid uudistamas ainult paar inimest, siis lahkudes oli neid juba kogunenud trobikond.

Enne Damascusesse tagasi pöördumist käisime läbi ka Palmyra kõrval asuvast Qala’at ibn Maani kindlusest. Päris muljetavaldav ehitis ja vaade sealt otsast veel võrratum. Hotelli jõudes kohustuslik kokteil, väike vesipiip ja paar kaardimängu ning ära tuttu...