Pool kvartalit eemal asus muuseum, miks kahjuks just tol hetkel oli rekonstrueerimisel. Mis seal’s ikka – otsustasime edasi minna Al-Salihiyah-nimelisse linnaosasse, mis kaardi pealt tundus piisavalt kaugel olema, et sinna mitte jala minna. Võtsime takso, mis viis meid umbes paar kvartalit eemale viis. Nojah siis, teinekord oleks pidanud täpsemalt kui ainult linnajagu ütlema. Igatahes takso kauplemine üldjoontes käis nii – läksime takso juurde, üritasime inglise keeles selgeks teha, kuhu minna vaja. Taksojuht pakkus mingi müstilise hinna. Sel ajal oli aga jõudnud alati mingi teine taksojuht uudistama tulla, et mis värk nende turistidega on. Talle ka oma mure ära kurdetud, langes hind alati vähemalt 30%. Istusime siis sellesse taksosse, kus hind madalam ning maha jäänud taksojuhi sõimu saatel võis minema sõita. Al-Salihiyahs otsisime kellegi hauakambrit ja mingit mošeed, kuid esimest ei leidnud ja teine oli kinni. Edutuks jäi ka käik sõjamuuseumi, mis just tol päeval juhtus kinni olema.
Õhtul läksime kohalikku välikohvikusse (baariks nimetada ei saa, kuna alkoholi ei serveerita). Igatahes tutvusime paari Damascuses elava inimesega – üks süürlane, üks jordaanlane ning kaks korea vahetusüliõpilast. Kõik rääkisid ladusalt inglise keelt ja juttu jätkus kauemaks... Lahkudes surus süürlane kätt. Kummaline oli see sellepärast, et olin juba jõudnud paari päevaga ära harjuda, et meesterahvad naisi puutuda ei tohi – suht abiks komme, eriti kitsastel linnatänavatel edasi jõudmiseks.
0 arvamust:
Post a Comment