Üllatuslikult ei rünnanudki meid lennujaamast välja astudes taksojuhtide armee – selgus, et mingi kohalik firma on lennujaamas monopoli kehtestanud ja seega olime sunnitud vastu võtma ainukese pakkumise ehk 35$ eest kesklinna. Võtsime Damascuse kesklinnas 500SYPi eest (~125EEK) toa. Järgmine hommik aga kolisime esimese asjana kõrvalmajas olevasse hotelli. Kuigi öö seal oli umbes 50 krooni kallim, siis oli neil pakkuda tore siseõu purskaevuga ning meile oma isiklik vannituba. Olgu veel mainitud, et umbes 100-meetrisest kodutänavast (ehk hotelli tänavast) sai osta umbes kõike – alates kanaarilindudest ja hõbeehetest lõpetades Isakese postritega, rätsepülikondadest rääkimata.
Peale hotellivahetust suundusime vanalinna. Uskumatu – selline mulje oli, et sealt linnast võis kõike leida ja seda vähemalt kolm kuni kümme korda odavamalt kui Eestist. Turul ootas meid palju värvilisi kangaid, lugematul hulgal erinevaid pähkleid ja kottide kaupa kõiksugu maitseaineid. Kesklinn oli väga elav, liiklus kaootiline – iga tänavaületus võrdus enesetapukatsega, sest autod peatusid ainult siis, kui sa neile ette astusid. Valgusfoorides (neid vist oli terve linna peale kokku väga loetud arv) põles mingi hetk korraga roheline tuli nii autodele kui ka jalakäijatele.
Mõned tunnid linnaga tutvunud, hakkas kõht tühjaks minema. Peale pikka ja taaskord hinnatundlikku otsingut, otsustasime maanduda kõige lähemasse restorani, mida Lonely Planeti kaart näitas. Alles peale lauda istumist kontrollisime, et restoran Elissari näol oli tegemist diplomaatide hulgas populaarse söögikohaga. Vastav oli ka hinnakiri. 5-käigulist lõunasööki ei hakanud võtma, kuid supist ja kõrvalroogadest sai kõhu kenasti täis küll. Kelnereid oli sama palju kui lauas sööjaid – tippklassi teenindus.
Kõhud täis, läksime hotelli kosuma. Segasime salaja endale Ungarist toodud alkoholiga kokteilid ja nautusime purskaevuga sisehoovis vesipiipu. Peale seda suundusime kristlaste kvartalisse ööelu uurima – nimelt oli see kvartal Damascuses ainuke, kus alkoholi müümine on legaalne. Sinna olid koondunud ka klubid ja õllekad. Pärast mõningaseid hinnatundlikke otsinguid õnnestus jälle end sisse seada umbes kõige kallimas baaris (õlu 40EEK). Vähemalt rõõmustas mind õllepudelilt leitud Eesti pandimärk...
0 arvamust:
Post a Comment