14. veebruar

Pühapäev algas avastusega, et ühistransport ei käigi varahommikuti. Õnneks jõudsime õigeaegselt lennujaama ja ilma eriliste vahejuhtumisteta Budapesti, kus meil tuli järgmise lennukini aega veeta umbes 10 tundi. Budapest tervitas kahe harjutamatu asjaga – esiteks päiksepaistega (selleks ajaks ma olin juba ära unustanud sellise asja olemasolu) ja teiseks plusskraadidega. Kuna kodus juba hakkasin vaikselt ära harjuma 20 miinuskraadiga, siis oli päris naljakas seista lausa 10 minutit samal kohal ilma, et näpud/varbad oleks ära külmunud.

Esimene seiklus Ungaris oli bussipiletite saamine – minu sisestatud kupüürid olid vist piletimasinale liig ja ta lõpetas töötamise. Lõpuks piletid kioskist lunastatud, suundusime kesklinna odavamapoolset toidukohta otsima. Kahjuks maandusime mingisse itaalia mitte-just-kõige-odavamasse pitsarestorani. Ma vähemalt üritasin olustikku sulanduda ja tellisin Ungari-pärase pitsa – huh, suur viga, sest üle poolte pipardest pidin ükshaaval välja noppima. Selgus, et nende ’paprika’ on umbes kolm korda teravam kui siinses Selveris müüdav ’tšillipipar’. Suutsime kelnerit üllatada ka – me nelja peale tellisime kaks majaõlu (à 0.4l) ja ühe 2.5l-se kannu õlu. Kohalikud vist ei suutnud uskuda, et me nelja peale 3.5l õlu oleme võimelised ära jooma ja nii oligi, et kaks kelnerit käisid meilt ikka kinnituseks üle küsimas, et kas oleme oma valikutes kindlad :)

Kõht täis, vaatasime mäe otsas oleva kindluse üle, soojendasime end hõõgveiniga ning suundusime lennujaama. Olgu veel mainitud, et neli topsi hõõgveini kauplesime kolme hinnaga – pidi siiski Lähis-Ida turu jaoks harjutama hakkama. Lennujaam oli nagu lennujaam ikka selle vahega, et kuna lendasime EL-st väljapoole, siis olid hinnad ka tänu aktsiiside puudumisele vastavad. Paar näidet: 1.0l Jägermeistrit 16€, 1.0l Absolut Vodka ka 16€, 1.0l Jack Daniel’s 20€ jne. Olime nagu lapsed kommipoes...