Juba kella 8:30 paiku suundusime peamise vaatamisväärsusega tutvuma. Selleks oli linna keskel asuv tsitadell, mis on olnud inimasustatud väidetavalt viimased 7000 aastat. Hetkel elab seal küll ainult üks perekond, sest UNESCO alustas kogu tsitadelli restaureerimisprojekti. Enne seda elas seal Erbili 300 kõige vaesemat pere, kes kogu kompleksile oma jälje jätsid. Igatahes väga lahe kummituselinn, kus jalutada.
Peale tiiru tsitadellis kohtasime tänaval ilmselt kahte ainukest teist turisti linnas - ühte inglise tüüpi, kes hetkel Johannesburgis resideerub ja ühte hongkongi tüüpi, kes poolteist aastat maailmas ringi rännata kavatseb. Nelja peale kauplesime endale takso ning suundusime Iraagi kirdeosa uurima. Tee, mille nimi oli Hamilton Road, viis läbi võrratult ilusate mägede - kõrgeim tipp, mida nägime, oli 3600m. Taksojuht isegi teadis siin-seal olevate objektide kohta lugusid rääkida. Kui alguses toimis vestlus hädalises inglise keeles, siis olles teada saanud, et mu reisikaaslane sakslane on, jätkus kogu edaspidine jutt tol päeval muidugi saksa keeles. Me ülejäänud kolm taksos lihtsalt noogutasime pidevalt pead.
Päevase reisi vast kõige põnevam osa oli paar tunni jooksul enne päikeseloojangut, kus otsisime Lonely Planetis mainitud kindlust, millest isegi kohalikud elanikud kuulnud polnud. Mägised kruusateed viisid meid läbi külade, kus ikka veel praktiseeriti sajandivanuseid elukombeid - väiksed savimajakesed, kuhu elekter pole veel jõudnud ja mille elanikud lambakarjatamisega elatist teenivad. Raske oli ette kujutada, et nii moodsa linna vahetuses läheduses on külad, kus aeg on nii kauaks seisma jäänud. 9-tunnine lõbu personaalse taksojuhiga läks igaühele maksma 32$. P.S. Bensuhind Iraagis on umbes 0.6€ liitri kohta.
Peale linna tagasi jõudmist ning kehakinnitust, suundusime samasse vesipiibu-teemajja, kus eelneval õhtul olime aega veetnud. Seekord liitus meiega inglise tüüp, niiet kokku oli turiste seal lausa kolm. Jõime teed, mis Iraagis on tunduvalt parem kui Türgis - jook on kangem, kuid mitte mõru ning lisandina on sees kaneel. Ainuke miinus on liigne suhkur, mida tee sisse pannakse umbes veerand klaasi mahust. Igatahes peale mingit aega seal istumist ja vesipiibu suitsetamist, said kohalikud oma uudishimust võitu ning tulid meiega suhtlema - vestluseks seda eriti pidada ei saanud, kuna mitte keegi 9-sest seltskonnast ei vallanud ühist keelt. Hoolimata sellest suutsime kuidagi kolmveerand tundi sisustada. Minu kohta nii palju, et kohalikele pakkus väga huvi, et kelle naine ma siis ikkagi olen. Teada saades, et mitte kummagi oma minuga kaasas olevast tüüpidest, vangutasid kõik kõvahäälselt pead. Ka tehti märkus ja viibutati näpuga, et naised ei tohiks üldse vesipiipu suitsetada. See ilmselt selgitas, miks piibuga toodi ainult kaks huulikut, kuigi meid kokku oli kolm. Olgu veel mainitud, et kogu äri eest hoolitses vaevu 10-aastane poiss.
 | ||
| Vaade 10 sajandi vanusest Dweeni kindlusest |
 |
| Vesipiibu-teemaja või kuidas iganes seda kutsuda... |
0 arvamust:
Post a Comment