Olles eelneval päeval teada saanud, et ilmselt läheb buss Diyarbakirist piirilinna Silopisse kell 7:30 hommikul, lahkusime hotellist juba 6:30 paiku. Kohapeal aga selgus, et buss läheb 8:00 ja seda hoopis Cizresse, mis mõnevõrra piirist kaugemale jääb. Mis seal siis ikka - kuna aega ei tahtnud kaotada, ostsime 10€ piletid endale 4-tunniseks sõiduks Iraagi suunas. Cizres kauplesime endale takso, mis lubas meid viia paarikümne kilomeetri kaugusel olevasse piiripunkti. Kuna tol hetkel kedagi teist ei leidnud taksot jagama, siis umbes tunniajane sõit läks maksma kahe peale 50$. Hinna sees oli ka piiriületus, mille käigus taksojuht ise kogu paberimajanduse eest hoolitses. Iraagi piiripunktis kutsuti mind kusagile piiriametnikku kontorisse teed jooma. Teejoomingu käigus läbisin põhjalikku küsitluse teemal à la kust ma pärit olen, miks ma just Iraaki lähen, et ega ma Bagdadi ei kavatse minna jne. Standardprotseduur nagu selgus - vähemalt sai tasuta teed.
Piirilinnast Zakhost saime takso Erbilini, mis on Iraagi kurdistani pealinn. Jällegi taksot päris täis ei saanud, kuid seekord saime hinna kolmeks jagada - 32$ nägu. Poolel teel sõitsime läbi Mosuli ääreosa - linn, mis väidetavalt on üks kõige ohtlikumaid maailmas. Piirivalvur oli enne meile öelnud "If you go to Mosul, you will be killed!". See siis selleks...
4 tundi taksosõitu (Iraagis ühistransport puudub, kõik reisid tuleb taksodega teha) hiljem jõudsime lõpuks Erbili. Esmasel vaatlusel tundus linn olevat üllatavalt läänelik oma neoontulede, parkide ja purskkaevudega, tunduvalt puhtam ja hoolitsetum kui Ida-Türgi linnad igatahes. Kahjuks aga ei vedanud tol ööl hotelliga. 25$ eest saime räpase toa, kus sooja vett polnud ja temperatuur oli sama mis väljas. Vetsupottidest võib sealkandis unistama jäädagi, sest Iraak on aukude pärusmaa. Tol ööl magasin kägaras ja mantel seljas.
 |
| Üks paljudest linna purskkaevudest. |
0 arvamust:
Post a Comment