Reisi esimene päev algas eriti varakult - kell 3 hommikul, sest lend Diyarbakiri väljus kella 6 paiku. Lennujaama saime seekord rekordilise kiirusega 43 minutit. Igatahes juba lennukis oli reisiseltskonnast näha, et türgi seltskond vahetub kurdide vastu - palju lapsi, värvilised riided jne. Kurdistani mitteametlikku pealinna saabusime 8 paiku ning sõit kesklinna toimus suhteliselt valutult. Kuigi meid pandi maha keset linna suvalises kohas, mida kaardi peal kahjuks polnud, siis lahkete linnakodanike abiga juhatati meid vanalinna, kus 2€ eest sai tugeva hommikusöögi. Ka hotelli leidsime suhteliselt kiiresti ja seda kõigest 10€ nägu. Tükk tegemist oli aga seletada oma väga piiratud türgi keele oskusega, et oleks vaja tuba kahe erineva voodiga. Lõpuks anti selle raha eest lausa kolmene tuba. Kuna ma 193cm pikk pole, siis kahjuks kaheinimesevoodile ei pretendeerinud.
Lõuna veetsime mustast basaldist linnamüüridel kõndides. Müüridest just väljaspoole jäid agulid - kõige huvitavamad linnaosad kohaliku elu jälgimiseks - põhimõtteliselt oleks ma võinud seal terve päeva istuda ja vaadata, mida kohalikud oma katustel teevad. Pimeduse saabudes sõime õhtust kohalikus kebabci-s ja pärast suundusime teemajja, mis oli sisse seatud mingis iidses majas.
Üleüldine mulje Diyarbakirist on, et inimesed siin on kümme korda sõbralikumad kui Istanbulis. Kui keegi vähegi näib olevat eksinud, siis tuleb alati keegi, kes kindlaks teeb, et sa oma sihtkohta jõuad. Ja üllatuslikult toimub abistamine inglise (mõnikord ka saksa) keeles. Näiteks tänaval jalutades tuli üks mees meie juurde ja uuris, et kust me pärit oleme ja mis me teeme, pärast kutsuti oma poodi teed jooma. Kui oma reisiplaanidest rääkisime, siis selgus, et too härrasmees oli 20 aastat sealkandis giid olnud. Igatahes helistas ta bussijaama ja uuris meile bussiaegu ning kontakteerus taksofirmadega, et teada saada palju taksosõit maksaks jne. Igalpool just sellist lahkust ei kohta...
 |
| Elu linnamüürilt vaadatuna |
0 arvamust:
Post a Comment