Igatahes maandusime edukat Dohuki kesklinnas umbes 12 paiku ning eelnevalt välja valitud hotelli leidmiseks üle 10 minuti ei kulunud. Dohukis olid hinnad mõnevõrra odavamad - tuba maksis 20$. Peale check-ini läksime linna peale sihitult rändama. Meid korjas üles üks ladusalt inglise keelt rääkiv kohalik, kes linna peal meile niisama ekskursiooni tegi. Muuhulgas viis ta meid Dohuki kunstikolledžisse, kus klassiruumides õppetööd vaatamas käisime. Tekitasin sensatsiooni oma blondide (nende mõistes) juustega ja mu reisikaaslane oma pikkusega. Seega win-win situation - neil oli huvitav meid vaadata ja meil neid. Hiljem läksime linna servale suure paisjärve äärde, kus kohalikud (alkoholi!) joomas käivad. Et oli teisipäev, siis kahjuks koht väga rahvastatud polnud. Kesklinna tagasi jalutades kohtasime juhuslikult üht ameeriklast ja üht uus-meremaalast, kes seal linnas parasjagu inglise keelt õpetavad. Väga huvitav vestlus oli igatahes. Enne hotelli suundumist varusime poest õlu, mis Iraagis tunduvalt odavam on kui Türgis - umbes 0.75€ (Iraak) vs 1.6€ (Türgi). Traditsiooniliselt vaatasime enne magama minekut õudukaid.
P.S. Iraagis käib äri isegi telefoninumbrite ning autoregistrimärkidega. Näiteks numbrimärgi 202 hind võib vabalt 700$ maksta. Nägime kolme erinevat sorti numbri märke: 3-, 4- ja 5-kohalisi. Vaesemad mehed peavad leppima 5-kohaliste ja suvaliste numbritega.
 |
| Paisjärv Dohuki linna serval |
0 arvamust:
Post a Comment