Kätte oli jõudnud reisi viimane päev. Teekonda Diyarbakiri lennujaama alustasime Dohukist kella 7 paiku hommikul. Kuna nii varajasel hommikutunnil ei leidunud kedagi, kes tahaks piirilinna Zakhosse sõita, olime sunnitud kahekesi terve takso kinni maksma - kahe tunnine sõit 24$. Zakhost saime takso piiri äärde, kust pidime piiripunkti ületuseks kolmanda takso võtma, seekord siis türgi oma. Kuna Iraagis kõik tähtsad asjad (alkohol, sigaretid, bensiin) tunduvalt odavamad, siis piiripunkt on pidevalt ummistatud. Türgi teeb riiki sisenemise veel eriliselt keerukaks - kogu protsessi käigus läbisime 4 passikontrolli ja 3 kotikontrolli. Ameerika tüüp, keda eelmine päev olime kohanud, hoiatas, et pole haruldane juhus, kui piiriületamine võtab 8 tundi aega. Õnneks pääsesime ainult tunniga. Kell 11:30 juba istusime Türgi-poolses piirilinnas Silopis bussile, mis Diyarbakiri poole sõitis. Bussijaamas kohtasime üllatuslikult Hong Kongi tüüpi, kellega mõned päevad tagasi Erbilist mägedesse reisi tegime. Maailm on ilmselgelt väike.
Diyarbakiri jõudsime kusagil 5 paiku - millegipärast võttis sõit sinna suunas tunduvalt rohkem aega kui Iraagi suunas. Teed olid nii halvas seisus, et teetopsi hoidjasse panna ei saanud - raputamine oleks topsi ümber ajanud.
Kella 10 paiku läks lennuk tagasi Istanbuli ja juba kella 2ks olime jõudnud oma sõprade juurde, kes Iraagi veterane valjuhäälselt tagasi tervitasid.
0 arvamust:
Post a Comment