26. jaanuar

Täna jõudsime Tšiilist Argentiinasse – nagu oleks tulnud paradiisist põrgusse. Eelarvamus Argentiinast tekkis juba siis, kui bussijuhtidel oli enne piiri ületamist vaja alkopoodi saada – selgus, et siinpool Andide mäestikku käivad asjaajamised kingitustega. Lisaks ametivõimude erinevale suhtumisele, on ka vaade aknast välja hoopis teistsugune. Kui Tšiilis oli teede kõrval lopsakas läbitungimatu džungel, siis Argentiinas on meid siiamaani tervitanud ainult sadade kilomeetrite kaupa elutut pampat. Maantee kujutas endast lihtsalt sirget lõiku, kust mättad olid välja juuritud – ei ühtegi põõsast ega puud. Siin Atlandi ookeani juures Caleta Olivia linnakese juures, kuhu õhtuks välja jõudsime, täiendavad tühja maastiku mõnevõrra nafta puurkaevud. Linnad gauchode maal on ka totaalselt teistsugused Tšiili omadest. Rohtu kasvanud varemed, maha koorunud krohv, seintele soditud graffiti – tundub, et sõidame agulist agulisse. Poelettidel on valik muutunud üsna kesiseks ning bussitäie eestlaste suureks kurvastuseks pole piscot enam üldse. Igatsen Tšiilit...

Nii juhtub, kui ära eksid siin...
Guanaakod kaunistamas maailma igavaimat maastikku