14. juuni

Kuna terve päev oli planeeritud Biškeki jaoks, siis premeerisin ennast pika unega. Lõuna paiku läksin linnatänavatele ’hommikusööki’ otsima. Kohvikutes serveeritakse endiselt putru, boonuseks võisilm. Mannapuder ja kannutäis teed maksid peatänaval 14EEK. Suundusime edasi Chuy tänavat mööda postkontorisse. Igaks juhuks oli postkontor hoolikalt ära peidetud ühte suurde majasse Chuy avenüül. Kusagilt kõrvaluksest sisse minnes ja hämaraid koridore läbides, avaneb ruum kolme erineva kassaga. Postkaartidele marke ei pandud, ainult tembeldati ära ja visati mingisse kasti laua all.

Et pealelõunaks oli temperatuur juba tõusnud kusagile 40 kraadi kanti, siis tundusid igal tänavanurgal olevad joogiputkad eriti ahvatlevad. Esimene jook (Maksym Shoro nimeline), mida proovisin, kujutas endast vedelikku, mille koostisosadeks vesi, loomarasv, jahu, pärm, sool ja oder. Üle poole lonksu ma seda kahjuks juua ei suutnud – pole soolaste jookidega harjunud. Teine jook, mis ostsin, oli Tan – soolane ja gaseeritud hapupiim. Ei läinud seegi kõrist alla. Tuli tavalise vee ja Coca-Cola juurde jääda. Jookidest veel: õlu maksab poes 13EEK ja need on ainult vene omad. Kõige odavam pooleliitrine viin, mis nägin, maksis 14EEK, korraliku saab 30 EEKi eest.

Õhtuhämaruses suundusime Jalalabadi-nimelisse restorani/tšaihanaasse, kus üks hollandi ajakirjanik õhtusöögi oma tööandja kulul välja tegi. Šašlõkivarda hind oli näiteks 28EEK, salat 12EEK, kannutäis teed 4EEK.

Linnatänavad Biškekis olid rahulikud, kui mitte arvestada patrullivate politseiautode sireene...

 Pildid: Ala-Too väljak ja jook nimega Maksym Shoro