12. juuni

Almatasse jõudsime varahommikul. Kaupesime taksojuhilt lennujaamas hinna 5000 tengelt 2000 peale (~171EEK). Rongijaamas aga enam ta meid taksost välja ei lasknud ja nõudis sõidu eest 3000 kohalikku raha. Väike hoiatus siia - Almata taksojuhid on vist kõige nahaalsemad inimesed üldse. Igatahes kui me enam vaielda ei jaksanud, maksime need ekstra 1000 juurde ja kadusime hosteli otsima. Lonely Planeti kohaselt olevat raudteejaamas hostel. Kahjuks oli administraator teadmata ajaks puhkama läinud ja nii pidime endale öömaja (tegelikult oli vaja ainult hommikul paar tundi magada) tänavalt leidma. Lõpuks saime toa mingisse tühja korterisse 5000 tenge eest. Sooja vett polnud ja vetsupaberi asemel ajaleht.

Lõuna paiku hakkasime otsima teist öömaja. Lõpuks leidsime ühika, kuid kuna neil vabu ruume polnud, siis anti meie kasutusse ühe töötaja tuba, milles ainult üks voodi. Ehk siis – pidin põrandal magama. Õnneks olin kaasa võtnud magamiskoti. Põrandakoha eest küsiti muidugi sama palju raha kui voodi eest – 1000KZT (~89EEK). Kes hosteliäri tahab teha, siis palun – Kasahstanis saaks rikkaks. Seal pole mitte ühtegi odavamapoolset hosteli. Kasahhid ise ööbivad oma sugulaste juures ja ärikad kallites hotellides. Vahepealne variant absoluutselt puudub.

Almata ise on suhteliselt kena linn, kuid minu meelest mitte midagi erilist. Peale päikseloojangut sõitsime 1500KZT (~128EEK) eest Koktobe mäe otsa, kust nägi tervet öist linna. Tundus, et Almata on väga laiali vajunud – igatahes ülevalt tundus see hiiglaslik. Mäe otsas oli terve meelelahutuspark alates diskolavast lõpetades loomaaiaga. Kahjuks aga kohalikud ei taipa loomi pildistades fotokalt välku ära võtta. Eriti kurb on see öösel...

Pildid: Almata Koktobe mäelt ja üks linna miljonist purskaevust