4. veebruar

Päeva suurplaaniks oli pikalt oodatud loomaaia külastus. Asi kiskus juba siis viltu, kui aknast välja piiludes siras vastu päike ning soe õhupahvakas mattis hinge - polnud just ideaalne ilm pikkadeks jalutuskäikudeks. Olles end kohalikus pizzerias tankinud järjekordse jahu-vee-muna tootega, suundusime kliima poolest sauna meenutavasse metroosse ning sõitsime Plaza Italia peatusse, mille lähedal asus loomaaed. Kahjuks valmistas külastuskäik mulle pettumuse - tundus, et loomadele mõeldud puurid, mis 120 aastat tagasi ehitatud olid, on püsinud muutumatuna tänapäevani. Betoon, teras ja mõned palmid võib valida märksõnadeks iseloomustamaks Buenos Airese zooparki.

Peale kiiret ja kuumuse tõttu rohkelt energiat nõudvat tuuri loomaaias, võtsime sammud esimese õlleka poole, kus oli konditsioneer. Leidsime koha, kus aeg näis olevat paarikümneks aastaks seiskunud. Et tegemist oli saksapärase õllekaga - ise küll kahtlustan, et hiilgeaegadel oli see pigem kohvik -, siis rippusid seintel vähemalt 20 aastat vanad Lufthansa plakatid ning baaririiulit kaunistas jahi-teemaline puitnikerdis. Klienditeenindajad olid Buenos Airese kombe kohaselt soliidses eas kikilipsudega vanahärrad. Väga armas oli neist meid mitte välja tapva kuumuse kätte visata, hoolimata sellest, et sadasime just siis sisse, kui nad hakkasid einestama ning kohta sulgema.

Õhtupoole naasesime sööma kohta, kus olime üle-eelmisel ööl einestanud. Taaskord sai magu välja venitatud ning söök rohke alkoholiga alla loputatud. Kahjuks oli see viimane korralik toidukord, sest järgmine päev ootab meid ees ainult lennukis pakutav kuiv mini-toit.

Kapibaarad Buenos Airese loomaaias

2 jooki 1 hinnaga siiski...