24. jaanuar

Hommik algas suure saju ning tormituultega. Polnud just ideaalne ilm 9 tundi praamis istumiseks. Laev ise oli kõigest 15 autole ning liikus Hornopireni ja Chaiténi liinil. Talvel pidi see ainult korra kuus liikuma ning suvehooajal korra nädalas. Arvestades, et ka kohalikud kasutavad liiklemiseks praami, oli suht hämmastav, et suutsime koha seal broneerida – ilmselt on õnn jätkuvalt meie poolel.

Kui praamisõit möödus sündmustevaeselt ning vihma tõttu polnd suurt näha midagi, siis Chaiténi “linn” ise oli piisav vaatamisväärsus. 10 kuu eest toimus selle kõrval vulkaanipurse, mis kattis kogu linna tuhaga ning saastas kogu looduse, kaasaarvatud veevarud. Mõnetuhandest evakueeritud elanikust on sinna tagasi tulnud elama kõigest paarsada. Tänavad olid kaetud tuhahunnikutega, puud olid elutud ning majad maha jäetud – nagu sõda oleks üle käinud. Kolm Tšiili tüdrukut, kelle me auto peale võtsime, kommenteerisid, et rahvas ei saa tagasi kolida, kuna siinne elanikkond on nii vaene, et neil pole raha elumajade taastamiseks.

Mõnikümmend kilomeetrit edasi ja leidsime ööbimise La Junta linnakesest. Üks lahke naine, kes oli üles kasvatanud oma venna 10 last ning kellele kodu ilmselt oli suureks jäänud, pakkus kodumajutust. Äärmiselt tore inimene – hoolimata sellest, et me vestlustes sõnakestki kaasa ei osanud rääkida, jutustas ta pikalt-laialt meile oma eluloo ja palju muudki – või vähemalt me oletame, et sellest ta rääkis. Kodu ise oli tüüpiline tšiillastele: madalad laed, palju väikseid ruume, diivalite peal kudumid, vabadel pindadel nipsasjakesed, seinad kaunistatud perekonnapiltide ja igasuguste diplomitega. Pole küll minu maitse, aga hubase meeleolu loob kindlasti.

Patagoonia ise on äärmiselt metsik kant. Loodus siinkandis pidi nii lopsakas olema, et iga aasta raiutakse metsadesse matkarajad uuesti, kuna need lihtsalt paari kuuga täiesti kinni kasvavad. Omapärane on veel see, et maastikus näeb hästi palju põletatud platse. Põhjus selles, et kui Carratera Austral (siinne ainuke “maantee”) tehti, pakuti kõikidele kodanikele võimalus tasuta maad saada, kui nad seda harida viitsivad. Ilmselt populaarne meetod siin oli esmalt mets ära põletada ning siis põld või karjamaa peale teha. Hoolimata sellest pakkumisest, on asustus väga hõre. Tšiili elanikud ise ei pidavat siiakanti üldse rändama ning eelistavad puhkuse ajal tihedamalt asustatud paiku. Seda parem meile muidugi – saame nautida inimvaba Patagoonia imeilusat loodust.

P.S. Kui Eestis lendavad taevas ringi pääsukesed, siis siin tiirutavad kondorid ja raisakotkad.
Hüljatud Chaitén

Carretera Austral - ainukene "maantee" Lõuna-Tšiilis.

2 arvamust:

Kai said...

Jess! Lonely Planet või muu (kaasas olev) allikas hästi läbitöötatud! Rahvuslindude tuvastamise asjus ma siin pean silmas

Unknown said...

Ooo, kondorid pääsukeste asemel... mulle meeldivad vist pääsukesed, eriti kui mõlemaid on ühes koguses võtta :))))