14. jaanuar

Lennureisid Madridini möödusid sündmustevaeselt, seega pikemalt neil peatuma ei hakka. Väikse kirjelduse pühendaksin üleookeani reisi lennukile. Alguses oli küll ahastus suur, kui boarding gate'i juures ootas mingi paarsada inimest. Lootused ennast horisontaali visata luhtusid sekundi pealt. Õnneks vajus mu nägu rõõmule, kui sisenesin lennukisse. Igal istmel oma ekraan puldiga, kus piisavalt palju nuppe. Lisaks ootas igal istmel reisijat oma padi ja tekk. Jagati kõrva- ja silmaklappe ning mis peamine – toite serveeriti keraamilistest nõudest. Õhtusöögi ajal täitus kurku tühjendatud veiniklaas imekombel. Pardakompuutrist sai jälgida filme alates Die Hard 4-st CSI-ni, kuulata mussi, õppida hiina keelt, mängida kõrvalistujatega mänge jne. Puhas luksus, arvestades, et tavaliselt reisin Easyjeti ja Ryanairi rotilennukitega. Poole päevane lennureis inspireerib mind raudselt tagasi tulles kirjutama raamatu “100 ja 1 asendit lennukitoolil magamiseks”.

Hommikune Santiago tervitas meid esialgu kõigest 20 kraadiga. Esimene tegu Tšiili pinnal oli lonks valget veini jääga – paremat ei oskagi tahta. Ees ootas meid poole tunnine bussireis kesklinna. Kogu Santiago õitseb ning on roheline – kõik raske töö tulemus, kuna linn asub keset kõrbe. Kui hoolikalt vaadata, leiab iga puu alt veevooliku. Seadsime end hostelis sisse ning peale seda läksime linna peale. Lõpuks jõudsime välja kalaturule. Oioioio, kui lahe – lettidel oli kõike alates veel liigutavatest austritest ja krabidest lõpetades sadade kaheksajalgadega. Lõunastasime sealsamas kalaturu restoranis, kus serveeriti tšiili õlle kõrvale kaks vaagnatäit kõiksugu kohalikke mereelukaid. Neist ära tundsin ainult krevetid ning kaheksajalad. Ülejäänud olid tundmatu kraam. Taustaks mängis kohalik mehike oma flamenco kitarriga. Nagu päris seebikas.

Edasi suundusime kohtama ühe naisterahvaga, kellega Igor ja Jaak olid päev varem tutvunud. Naine organiseeris meile kõigest 6000 eeku per face bussi Ushuaiani. Suht raske uskuda, et suvalisest baarist on võimalik leida inimene, kes oskab inglise keelt ja kellel just juhtub olema paar tuttavat bussijuhti, kel vaba 3 nädalat.

Õhtul läksime linna peale night lifeiga tutvuma. Taaskord sai 100 krooni eest süüa nagu kuningas kunagi. Menüüs endiselt kõiksugu mereelukad. Kõhud täis, suundusime mojitosid jooma. Ise ei oska kommenteerida, kuna puudub võrdlusmoment, kuid kõigi teiste suust kostus, et nii head mojitot meie kodusel poolkeral on võimatu saada.


Hosteli siseõu - tervitusi paradiisist.