Peale vulkaanilõõrides koperdamist, suundusime bussijuht Claudio poolt organiseeritud lõunasöögile. Meie võõrustajaks oli kohalik maipuche indiaanlaste perekond, kelle talu asus maaliliste roheliste mägede kõrval türkisssinise jõe ääres – vaade oli igatahes lummav. Toitu serveeriti suveköögis, mille keskel oli lõkke kohale keti otsa riputatud pool lammast. Kogu toit oli kohalike traditsioonide kohaselt valmistatud – laual olid näiteks tuhas küpsetatud kakud ning nisust kääritatud jook machai.
Kõhutäie võrra rikkamana liikusime edasi kuumaveebasseinidesse, kus otseloomulikult tuli ära proovida ka mudaauk. Võib öelda, et olukord pakkus lõbu kõigile – nii meile endile kui ka kohalikele. Vaatepilt, kus eestlased naeru lõkerdades üksteist mudaga loobivad lahutas meelt nii minul, kes ma kogu asja basseini kõrvalt jälgisin, kui ka kohalikel reserveeritud turistidel, kes ilmselt meiesuguseid kloune siinkandis just eriti tihti ei kohta. Viimane naer tõenäoliselt enne ülehomset, kuna homme ootab meid 10-tunnine 'matk' üles Villarica kraatri juurde. Kuna sportlik vorm pole pehmelt öeldes just kiita, siis ennustan surmasoovi kraatri serval, kui ma üldse peaks sinna üles jõudma.
Lõunasöögi onn taustavaadetega
5 arvamust:
kasuta kraatriserval teada-tuntud ripp-lükke-meetodit ning su kõik probleemid lahenevad, aipromiss :)
Huvitav, millal kohalikes oludes sulandub Anni põhjamaine temperament, et saaks ka mudas suplemise muljeid kuulda :)
Sellest jutust saab teha ainult ühe järelduse - mine ja soeta endale trikoo ja karga porri! Küll neid ookeanisuplusi ja mudaauke tuleb teekonnal ette ikka veel ja veel! Ja tünnitäis päikesekaitsekreemi - valge põhjamaine naine.
Teised eestlased peaks tegema aktsiooni "Anni porri!" :D
Ega iga päev ei saa mõnes Lõuna-Ameerika mudas mässata:P
ahjaa, oled sa Hellfesti listiga kursis? GOJIRA!! ja sinu loved TBDM
Post a Comment