25. jaanuar

Oleme tõenäoliselt jõudmas reisi sellisesse etappi, kus rohkem aega tuleb veeta bussis kui väljaspool seda. Praeguse plaani järgi peaksime järgi jäänud nädala ajaga suutma läbida paartuhat kilomeetrit. Euroopas täiesti teostatav, kuid kahjuks siinse mandri lõunaosas pole asfalt eriti populaarne teekate ja kruusateed võtavad oma olematu seisundi või siis teetööde tõttu rohkem aega, kui võiks. Eks näis – homme hakkame ilmselt bussijuhte piitsutama. Ega mul väga kahju polekski, kui siia jääma peaks. Me juba jagasime seltskonna vahel ära, et kes hakkab mida tegema elatise teenimiseks – austrikasvatus, ekstreemspordi tuurid jne. Minu ülesandeks on veinimõis.

Päev ise möödus suhteliselt kiirelt. Plaan oli ideaalis õhtuks Argentiinasse välja jõuda Coihaique linnakese juurest, kuid kahjuks suutsime läbida ainult 200 kilomeetrise vahemaa. Carretera Australil jäi me tee peale Queulati rahvuspark, mille territooriumil oli rippuv liustik. Kuna me polnud ennast tükk aega korralikult liigutanud, siis tundus väike jalutuskäik olevat hea idee. Tund aega mäkke tõusu tasus ennast täiesti ära, sest olime tunnistajaks, kuidas ülevalt liustikult murdus tükike jääd ning see täie jõuga ülevalt kaljult alla sadas. Kummaline, et siiamaani olen kogenud ainult heli- ja valguskiiruse erinevust äikese puhul. Liustikul oli ka nii, et kõigepealt nägime, kuidas kogu kupatus alla sadas ning alles siis – kui olime jõudnud juba kaamerad ja fotokad välja tirida – jõudis meieni heli (ehk siis vali mürin, mida vabalt äikesega võrrelda saab). Vägev värk igastahes – ootan põnevuega Perito Moreno liustikku, kuhu me pidime minema kajakidega sõitma (kõige viimase plaani kohaselt).

Et matk oli väsitav – vähemalt minu jaoks – ning päev otsa oldi ainult paari võileiva peal elatud, siis hakkas bussis ringi käiv pisco/õlu/vein eriti hästi pähe. Just siis, kui terve bussitäis juba mitmeteistkümnendat minutit hüsteeriliselt naermas oli, sõitsime mööda eesti ränduritest. Hämmastav lausa – maailma teine ots ja me näeme inimesi oma vaevu pooleteist miljonilisest populatsioonist! Otseloomulikult oli vaja buss kohe peatada. Ühe käeropsuga tõmmati terve kottide hunnik bussist välja ning ühest kotist toodi sini-must-valge lipp lagedale. Et meie seltskond oli selleks ajaks juba teatud asjaolude tõttu ülevoolavalt heas tujus, siis võis rändurite näolt esmapilgul välja lugeda kerget ehmatust. Tont seda teab, kas meie käitumisest või lihtsalt kaaskodanike kohtamisest...

Queulati rahvuspark. Pilvedest paistab rippuv liustik.
Üleval.
Eestlaste kokkutulek Carretera Australil.